Maailmataju 4.1

Pärast Suurt Pauku ( umbes esimese 10 -43 sekundi jooksul ) tekkisid aeg ja ruum, kõik
fundamentaaljõud ning ülejäänud teadaolevad füüsikaseadused. Universum oli üliväike
esimese 10 -35 sekundi vältel. Universum oli siis ülikõrge temperatuuriga ( umbes 10 27
kraadi ) ja omas suurt energiat. Gravitatsioon oli juba muutunud arvestavaks jõuks ning
kujunema hakkasid esimesed elementaarosakesed. Näiteks ka elektronid. Sellele järgnes
Universumi inflatsioon ehk ülijärsk paisumine. Temperatuur kahanes väga kiiresti koos
Universumi paisumisega. Prootonid ja neutronid, mis kuuluvad aatomite tuumadesse,
moodustusid siis, kui Universum oli 10 -6 ehk üks miljondik sekundit vana. Prootonid on
ju vesinikuaatomite tuumad. Kolm minutit hiljem oli Universumi temperatuur kõigest
miljard ehk 10 9 kraadi. Ühinema hakkasid prootonid ja neutronid ning tekkisid
deuteeriumi ( ehk raske vesiniku ) ja heeliumi tuumad. Sellisel ajal kujunes Universumis
välja vesiniku ja heeliumi suhteline hulk. Järgmise 300 000 aasta jooksul ei kulgenud
füüsikalised protsessid enam nii kiiresti. Mida enam Universum paisus, seda enam ka
selle temperatuur langes. Universumis domineeris kiirgus, milles elektronid ja
aatomituumad vabalt ringi liikusid. Niimoodi ringi liikuvad osakesed neelasid ja
hajutasid kiirgust, mis ei lasknud sellel kaugele levida. Niimoodi hajutab ka maapealne
udu valgust. Umbes 300 000 aastat pärast Suurt Pauku langes Universumi temperatuur
vähemaks kui 3000 kraadi. Elektronid ühinesid prootonitega ja neutronitega.
Moodustusid esimesed vesiniku- ja heeliumiaatomid. Kiirgus hakkas Universumis
hajuma. Laetud osakeste hulga vähenemine võimaldas valgusel segamatult levida.
Seetõttu muutus Universum läbipaistvaks. Esimese kahe miljardi aasta jooksul hakkas
vesiniku ja heeliumi segu moodustama pilvi. Esimesed tähed ja galaktikad sündisidki just
nende pilvede kokkutõmbumistest. Kümne miljardi valgusaasta kaugusel asuvaid
galaktikaid näeme me neid sellistena, nagu nad olid kümme miljardit aastat tagasi.
Inimene tajub Universumis eksisteerivat aja ulatust ainult osaliselt, mitte selle kogu tervikut.
Kuid ka kogu tervikut on inimesel võimalik tajuda. Selle mõistmiseks toome välja näiteks ühe
analoogia. Kui kõrges eas inimene on reaalselt rännanud ajas minevikku näiteks oma enda
lapsepõlve, siis tajub ta aja perioodi ( lapsepõlvest kuni hetkeni, mil ta ajas tagasi rändama hakkas
ehk olevikuni ) teistmoodi kui harilikult, mida siin kirjeldada ei ole võimalik. Just sedaviisi ongi
võimalik ka tavapäraselt tunnetada tõelist aja ulatust ajas, kui me tajume mineviku või tuleviku
kaugust olevikust. See tähendab ka seda, et tuleks peale mineviku ja tuleviku enda tajumist
tunnetada ka veel oleviku „kaugust“ minevikust ja tulevikust. Inimene tajuks aja ulatust näiteks
lapsepõlvest kuni kõrge vanuseni ( ehk olevikuni ) samamoodi nagu siis, kui ta oleks ise reaalselt
rännanud ajas tagasi kaugesse lapsepõlve ja tajunud aega lapsepõlvest tänapäevani ( ehk sellisel
juhul olevikust tulevikku ). Niimoodi on inimesel võimalik tunnetada kogu enda elatud aja perioodi
ja selle pikkust võrrelda näiteks planeedi Maa „eluajaga“. Inimese eluea pikkus on tühiselt väike
võrreldes Maa omaga. Me teame seda faktiliselt, kuid sellisel korral inimene juba tajub seda.
Täpselt samamoodi on võimalik tajuda ka kogu aega Universumis ehk tajuda aega kogu oma
ulatuses ja inimese imepisikest osa selles.
Igal inimesel on oma elu kohta kindlad mälestused. Oletame nüüd seda, et inimene mõtleb (
mälestab ) enda elus ühele kindlale sündmusele, mis on minevikus asetleidnud. See on inimese
mälus eksisteeriv mälestus. Sellisel juhul mõtleb ta olevikus mineviku peale, mida võib tegelikult
ka igaüks ise teha. Seda peetakse ka tavapäraseks aja tunnetamiseks. Kuid nüüd teoretiseerime seda,
et inimene rändab reaalselt ajas minevikku sellisesse aega, millal ja kus see sündmus aset leidis,
mida inimene parajasti mälestab. Kuid mälestus tulevikust ( kust aja rännak alguse sai ) jääb talle
siiski alles. Sellisel juhul on tegemist vastupidise olukorraga. Inimene mõtleb ( mälestab ) nüüd
seda aega ja kohta, kust ta tulevikust tulnud on. Inimene mäletab enda tulevikus asetleidvaid
sündmusi. Sellisel juhul mõtleb ta olevikus tuleviku peale. Inimene tajub nüüd aega teistsugusena
kui harilikult. Ta tunnetab nüüd ajahetkede omavahelisi kaugusi ajas, s.t. nende ulatusi ajas.
Niisamuti ka inimese enda eluea pikkust selles. Inimene tajub aja ulatust ajas. Esimesel juhul sellist
21