Maailmataju 4.1

selles ei ole võimalik kahelda. Sündmused ja situatsioonid, mis leiavad aset ärkvel olles (
pärismaailmas ), on täpselt sama „reaalsed“ ka unenäo virtuaalses keskkonnas. Näiteks kui inimene
und nähes ei tea enda olemasolust unenäomaailmas, siis ta arvabki, et ta ei maga, kuigi ta tegelikult
seda teeb. Sellisel juhul arvab inimene ennast olevat sama ärkvel, mis ta ka reaalselt ärkvel olles on.
Kuid tegelikult on see ju illusioon. Inimese unenäomaailm on pärisreaalsusega niivõrd identne, et ta
isegi ei mõtle sellele, et kas ta on ikkagi ärkvel või ta näeb parajasti und. Selle mõtte peale tihti isegi
ei tulda. Oma reaalsuse poolest ei ole võimalik vahet teha unenäomaailmal japärismaailmal. Ilmselt
ei kahtle selles mitte keegi. Neid ei ole võimalik omavahel eristada, et kumb neist on ikkagi
reaalsem. Seda on paraku VÕIMATU teha. Mõlemates „maailmades“ aset leidvad sündmused on
sama reaalsed ja isegi samasuguse mõjuga inimese psüühikale.
Põhimõtteliselt on võimatu eksperimentaalselt kindlaks teha seda, et kas inimene on parajasti
unenäos või on ta siiski ärkvel. Inimene ise seda kindlaks teha ei saa. Seda on võimatu kindlaks teha
seni, kuni ärgatakse unenäost või tuvastatakse midagi sürreaalset. Kui aga need kaks tahku
puuduvad ( ei ärgatagi unenäost ja ei nähta midagi sürreaalset ), siis on VÕIMATU vahet teha
unenäol ja tegelikkusel. Antud „seaduspärasus“ sarnaneb füüsikas tuntud taustsüsteemidega
järgmiselt – on võimatu katseliselt kindlaks teha seda, et kas mingi taustsüsteem liigub või on ta
parajasti paigal. See tuleneb liikumise suhtelisusest ehk relatiivsusest, millest pajatab meile tuntud
relatiivsusteooria. See on analoogiline ka unenäo ja tegelikkuse korral. Unenäomaailm on
tegelikkusest ABSOLUUTSELT eristamatu ( oma reaalsuse poolest ): selles esinevad sündmused ja
nähtused on tegelikkusega võrreldes ABSOLUUTSELT sama reaalsed ja samasuguse mõjuga
inimese psüühikale ( näiteks õudusunenäod ).
Unenäomaailma ja ärkveloleku maailma eristab üksteisest ainult aeg ja ruum. Näiteks kui
inimene kõnnib unenäos oma toas ringi, siis tegelikkuses ta seda siiski ju ei tee. Kui aga inimene
kõnnib ärkvel olles oma toas ringi, siis teeb ta seda ka reaalselt. See on nende kahe maailma
erinevus, mis seisneb ruumilises vahekorras. Kuid ajaga seonduvat on järgmine. Näiteks kui
unenäos inimene kuuleb kella helisemist ( mis annab ülestõusmiseks märku ), siis tegelikkuses ta
seda ei kuule. Näiteks aeg ei ole veel selleks õige. Selle asemel, et tegelikkuses üles ärgata, ärkab
inimene hoopis unenäos. Kui aga kell heliseb tegelikkuses, siis ärgatakse unenäos peaaegu kohe
üles. Nüüd ärgatakse ja kuuldakse kella helisemist reaalselt. See on nende kahe maailma erinevus,
mis seisneb ajalises vahekorras. Nii et ainult aeg ja ruum eristab unenäomaailma ja ärkvel oleku
maailma üksteisest.
5.5 Antroopsusprintsiip kosmoloogias
Maailma tekkimise ja selle olemuse üle on inimesed juurelnud juba väga pikka aega.
Kvantteooria seletab maailma tekkimist just vaakumi spontaanse polarisatsioonina, kuid selle
lihtsaks seletuseks on igapäevaterminites üsna raskesti teostatav. Ka teiste kvantfüüsikasse jäävate
väljenditega on samad raskused. Kui aga väljandada seda kõige lihtsamal kujul, oleks see ilmselt
aga järgmine: Universum tekkis äkki ja eimillestki, mis on täiesti normaalne, ehkki väga väikese
tõenäosusega füüsikaline protsess.
1970. aastal mõtles välja Cambridge´i Ülikooli professor B. Carter järgmise printsiibi:
Universumi ehitus ja areng on täpselt seelised, et seal saaks eksisteerida inimene ehk vaatleja.
Selline printsiip, mida nimetatakse tänapäeval antroopsusprintsiibina, on kosmoloogide seas suur
populaarsus veel tänapäevalgi. Alguses tundub olevat selline väide oma sisu poolest mitte seotud
füüsikaga, mis võib viidata lausa „inimkesksele Universumile“. Kuid tegelikult lähtub selline
printsiip faktist, et maapealse bioloogilise elu füüsikaline tolerants on samade parameetrite
võimalike väärtustega võrreldes ääretult väike. Maapealse bioloogilise elu füüsikalise tolerantsi all
mõeldakse füüsikaliste parameetrite lubatavate väärtuste vahemikku. Elu piirkonna põhiparameetrid
on piiratud vedela veega, valkude eksisteerimiseks sobiva temperatuuriga ning ioniseeriva kiirguse
väga madala tasemega. Kuid tingimusi on tegelikult palju rohkem kui ainult kolm. Näiteks planeedi
mass, atmosfääri rõhk ja selle koostis, Maa magnetväli jne. Selliste parameetrite käigus või
töökorras hoidmist on vaja aga miljardite aastate jooksul. Selline võimalikkus on saanud teostuda
34