Maailmataju 4.1

olemasolu. Niimoodi tekib inimesel „ligimese armastus“, mida on näiteks kirjeldatud ka Jeesus
Kristuse õpetustes Piibli Uues Testamendis. Inimene tunnetab, et „tema olemasolu üle on nii suur
rõõm“. Tajutakse erakordselt suurt õnnetunnet, mille üle on tal väga hea enesetunne. Inimest valdab
tohutu armastuse ja rahu tunne. On sõnades kirjeldamatu, et ainuüksi enda olemasolu üle
Universumis võib niisugust rõõmu tunda. Mitte miski ei ole tähtsam kui inimese enda olemasolu
võimalus selles eksisteerivas maailmas. Nüüd ta mitte ainult ei tea seda ( nagu varem ) vaid ta ka
tajub seda, et kui tähtis inimene ta maailmale tegelikult on.
Inimene tajub ennast nii tähtsana, et mitte miski muu ei tundu talle enam olulisem. Selle
meeldiva seisundiga kaasneb ka väga suur mõistmise tunne. Tajutakse, et mitte miski ei tundu
olevat enam häiriv või kahjustav. Inimese teadvus on ülimas selguses ja virguses. Ilukirjanduslikult
võiks öelda isegi nii, et tuntakse ennast kui „maailma kuningana“. See kogemus on inimesele
üldiselt väga isiklik nagu ka seksuaalkogemus. Selline elamus on väga positiivne ja silmiavav.
Inimese suhted teiste inimestega ( näiteks sugulastega, elukaaslasega, lastega, sõpradega jne )
jäävad sellise kogemuse kõrval taha plaanile. Esile tuleb ainult inimese enda ja tema ümbritseva
maailma suhe, mis on väga meeldiv, tähendusrikas ja loomulikult ka väga isiklik. Tekib tunne, et
ollakse kõigest lahti kisutud. Varem vaevanud suured probleemid tunduvad talle nüüd ebaolulistena.
Inimest valdavad nüüd tohutu kergus ja vabadus ( vabadus „ebareaalsuse käest“ ). Igasugused
raskused on nüüd nagu „peoga pühitud“, sest ebaolulisus ei vaeva enam inimese mõistust ega
südant. Kõik tundub talle olevat nii ilus ja hea. Selle äärmiselt muljetavaldava kogemuse sõnum
jõuab kahtlemata ükskõik millise inimese südamesse, sest tunda ennast nii erilisena ja väärtuslikuna
on lihtsalt niivõrd imeline. Väga tähtis on enda olemasolu Universumis ja võiks öelda, et see on
isegi maagiline. Elul on tegelikult väga sügav ja sihikindel mõte – elada, eksisteerida, olla lihtsalt
olemas. Nii lihtne see ongi. Sellises kõikehaaravas ja sügavas armastuse seisundis mitte ainult ei tea
seda vaid nüüd ka tunnetatakse seda. Füüsikalisest reaalsusest lähtuvalt polegi olemas elul tegelikult
mõtet ega selle eesmärki, sest ainult meie enda teadvus ja mõistus paneb sellele mõttelise sisu.
Inimene tajub armastust nii iseenda kui ka kõigi teiste vastu ja isegi kogu olemasoleva maailma
vastu, mille suursugususest pole tal kunagi varem aimugi olnud. Ta pole ennast mitte kunagi varem
niimoodi tundnud kui sellises seisundis. Seda tunnet ei saa sageli sõnades kirjeldada. Ollakse täis
tahet teha head ja olla võimalikult palju õnnelik, sest meie eksisteerimine on tegelikult suur ime ja
sellepärast tuleb elu võimalikult palju nautida, tunda elust mõnu ja rõõmu. Sellises seisundis tajub
inimene ennast rohkem elusamana kui kunagi varem. Selline elamus jätab inimesele kogu eluks
kustumatu jälje. Mõju ulatub väga sügavale hinge ja puudutab väga isiklikul tasandil iga inimese
mõistust ja teadvust, sest tunnetatakse enda olemasolu väärtust ja hinnalisust. Seni inimene küll
teadis mingil määral kõike seda, kuid ei tajunud seda nii nagu selles seisundis. Ennast nii elusana
tunda on sõnades kirjeldamatult hea. Sellist õnnetunnet pole inimene mitte kunagi varem tundnud.
Säärast mõnu on võimatu sõnades kirjeldada nii nagu on raske kirjeldada tunnet, mis valdab inimest
parimas seksuaalvahekorras. Inimest valdab enamasti ka vabastav ja rahu tunne. See on ülimalt
pingevaba seisund, milles ei ole mitte mingisugust stressi ega murettekitavaid mõtteid. Äärmiselt
vaba tunne igasugustest raskustest. Põhimõtteliselt võiks öelda ka nii, et see on ka väga romantiline
kogemus. Näiteks ilukirjanduslikult väljendades oleks tegemist nagu seksiga oma armastatuga
galaktika äärel, kuid selle armastatu asemel on tegelikult Universum ise.
Inimene tajub ülimat õndsuse tunnet. Kuid sellele tundele on välja pakutud erinevaid
definitsioone ja kirjeldusi. Näiteks tajutakse ülimat heaolu, õnne- või armastusetunnet. Tajutakse
midagi väga meeldivat ja vastavalt sellele kirjeldatakse seda mingisuguse mõistega nendest
kolmest, mis sai eelnevalt väljatoodud. Inimese surmalähedastes kogemustes tsiteeritakse enim just
armastuse tunnet. Kuid mis on armastus? Seegi on seotud õnne- ja heaolutundega. Tunnetatakse
midagi väga meeldivat, mida erinevad inimesed nimetavad seda erinevalt. Kuid kõigil nendel
mõistetel on õige sisu seda tundmust kirjeldada. Tekib küsimus, et kas ülim heaolu, õnne- ja
armastusetunne on üks ja sama?
Sellise supereufooria mõnu paremaks mõistmiseks toome järgnevalt välja analoogia, et
natukenegi ettekujutada seda ülimat naudingut, mis inimesele sellises seisundis osaks saab. Näiteks
selline mõnu aisting võib sarnaneda orgasmiga, mis tekib inimesel seksuaalvahekorras. Masturbureerimine
ei anna päris seda, mida saab reaalsest kahe inimese vahelisest seksist. Need kaks pole
39