Maailmataju 4.1

võimeline endale looma kinesteetilisi nägemusi ja motoorset liikumist peegeldavaid kujutluspilte.
Unisoofias käsitletakse erinevaid tajuelamusi ( tunnetuse aistinguid ) sellistena, kuidas need
mõjuvad inimese teadvusele ja psüühikale. Kirjeldatakse inimeste tundmusi ( tunnetusi ), mis tulevad
seni tundmatutest nähtustest, protsessidest või objektidest. See tähendab, et kirjeldatakse seda,
mida inimene tajub, mitte seda, kuidas ta seda tajub. Erinevate tunnetusaistingute toimimist (
näiteks ajutöötlust või neurofüsioloogiat ) Unisoofias otseselt ei käsitleta. Võib-olla tehakse seda
kunagi tulevikus. Tunnetuste toimimis- ja mõjumismehhanismide kirjeldamine on kaks erinevat
asja, kuid need on omavahel tihedalt seotud. Tajuelamuste ( tunnetusprotsesside ) neurofüsioloogilist
toimimist inimese ajus ehk närvitegevuses Unisoofias enamasti ei käsitleta. Kirjeldatakse
ainult seda, et kuidas need imelised tajuelamused tekivad ja mõjuvad inimese vaimsele ( s.t.
psühholoogilisele ) seisundile. Selle paremaks mõistmiseks toome välja ühe järgmise näite. Igaühel
meist on olemas nägemisvõime ehk me teame seda, kuidas mõjub organismile valgus kui see jõuab
meie silmadesse. Mõjumehhanism ongi see, et meil on olemas nägemisvõime. Kuid inimese
nägemisvõime toimemehhanism seisneb selles, et valguskiirguse toimel tekivad silma võrkkestas
keerulised fotokeemilised protsessid, millest tekkinud närviimpulsid kanduvad närvikiudude kaudu
ajukoore kuklapiirkondadesse ning sellega seoses tekibki nägemisaisting – me näeme valgust ja
selle muutusi.
Toome välja veel ühe näite, mille korral vaatame alkoholi mõju inimese pertseptiivsetele
protsessidele. Psühholoogiast on üldiselt teada, et alkohol pidurdab inimese ajukoore tööd. Alkohoolsed
joogid pärsivad aju pidurdusmehhanisme, mis on muidu suunatud ajukoorest koorealustele.
Niimoodi võib inimene väga kergesti kaotada enesekontrolli, sest selle pidurdusmehhanism ajus on
ju alkoholi poolt aga pärsitud. Joobes inimene ei taju ümbritsevat keskkonda adekvaatselt ja
vastavalt sellele võib ta reageerida ümbruskonna suhtes üsna vastutustundetult. Inimene muutub
üsna emotsionaalseks ja kasvab inimese füüsiline aktiivsus. Aju koorealune piirkond on väga
aktiivne. Joobes inimesel kasvab meeleolu märgatavalt, kuid kriitika enda suhtes on tublisti
vähenenud. See kõik tähendab seda, et aju pidurdus on palju vähenenud. Joobes isiku seisundi
füsioloogilised nähud on tegelikult üsna halvas seisus, sest psüühilised protsessid ei ole enam
tasakaalus - nende reaktsioonid on halvenenud, puudub selge kriitilisus ja täpsus. Psüühilised
protsessid on häiritud ja hüppelised. Selles seisnebki inimese kogu näiv heaolu. Inimene, kes on
tarvitanud alkoholi, arvab endas olevat hea tajumis-, reageerimis-, mõtlemis- ja suhtlemisvõime.
Kuid objektiivselt see tegelikult nii enam ei ole. Niisugune enese petmine ongi alkoholi tarbimise
üks tagajärgi. Muutuvad aja ja ruumi tajumise mehhanismid ning ei osata õigesti tõlgendada
sotsiaalseid mustreid. ( Bachmann ja Maruste 2003, 128 )
2.3 Aistingu neurofüsioloogia
Igasugune aisting algab siis, kui mingisugune ese või nähtus mõjub meeleorganit. Sellise
aistingu tekkimise erandjuhuks on nö „kunstlik“ aisting, mis tekib siis, kui inimese ajukoort otseselt
ärritatakse mehaaniliselt või elektriliselt. Seda tehakse neurokirurgilise operatsiooni käigus.
Kunstliku aistingu avaldumine ja selle sisu sõltub vastava aju osast, sest erinevad aju osad
vastutavad erinevate aistingute avaldumise eest. Ärritajaks nimetatakse mõjujat meeleorganile,
ärrituseks aga mõjuprotsessi. Erutus on närviprotsess, mis tekib ärritusel. Meeleorganid muundavad
ärrituse närviimpulssideks, mis siis edasi ajusse suunduvad. See on aluseks aistingule, kuid selleni
ei vii mitte kõik närviimpulsid. Seda sellepärast, et närviimpulsid peavad olema teatud tugevusega
ja teatud kvaliteediga ning need peavad olema ka teatud hulk. Miks see nii on, seda sellepärast, et
sellised närviimpulsid erutavad teatud aju piirkondi piisavalt. Aisting tekib sellise kompleksi
vahendusel, mida nimetatakse analüsaatoriks. Selle moodustavad tundenärvi lõpmed keha pinnal,
meeleorganid või siseorganid, närviimpulssi edasi kandvad närvikiud ja peaaju piirkond, mis
töötlevad erinevaid erutusi. Kõik analüsaatorid moodustavad psüühika sensoorse ala.
6