Maailmataju 4.1

seda, et footon läbib kahte avatud pilu ühel ja samal ajal. Footon asub korraga nii kahes kohas kui
ka kahes ajas. Antud katse tõestab seda, et üksik footon on võimeline eksisteerima korraga kahes
kohas ehk osakesed võivad olla delokaliseeritud. Footon eksisteerib korraga ka kahes erinevas ajas.
See lubab järeldada seda, et osakese aeg ja ruum on delokaliseeritud ja fragmenteeritud. Kuid
sellised osakese omadused on kooskõlas ideega, et osakesed teleportreeruvad ruumis ja ajas. Sellest
tulenevadki osakeste lainelised omadused nagu näiteks difraktsioon ja inteferents. Näiteks
arvutatakse välja tõenäosused iga võimaliku ruumipunkti ja ajahetke kohta, kuhu osake (
teleportreerumisel ) jõuda võib. Kõik need tõenäosused on nullist erinevad, kuid kõik need
tõenäosused kokku annavad väärtuseks 1-he. Võtame näiteks tuntud pilu katse. Osakese
tõenäosusjaotust ajas ja ruumis mõjutabki see pilu, millest osake läbi läheb. See tõenäosusjaotus
ajas ja ruumis on nagu vee laine. Tegemist on osakese tõenäosuslainega, mis levib ajas ja ruumis.
See, mis juhtub vee lainega pilu läbimisel, juhtub sama ka osakese tõenäosuslainega, mis läbib
samuti pilu. Tulemuseks on osakese laineline käitumine. Näiteks elektronil esineb difraktsiooni
nähtus, kui elektron läbib pilu. Just pilu laiuse ∆y täpsusega on määratud difrageeruva elektroni y-
koordinaat. Esimese difraktsioonimiinimumi järgi on hinnatav ∆p y :
∆p y = p sinθ.
Kuid optikast on ju teada seda, et sin θ = λ / ∆y ehk ∆y = λ / sinθ.
Seega:
∆p y ∆y = p y sinθ ( λ / sinθ ) = p y ( h / p y ) = h.
Siin on arvestatud ka seda, et osakese määramatuse relatsioonid tulenevad lainelistest omadustest.
Joonis 38 Osakese pilu
difraktsioon.
Mida suurem on osakese lainepikkus, seda rohkem avaldub osakese laineline iseloom. Kuid mida
väiksem on osakese lainepikkus, seda rohkem avaldub osakese korpuskulaarne iseloom. Lainelised
omadused esinevad nii üksikul osakesel kui ka siis, kui osakesi on väga palju. Näiteks C. J.
Davisson ja L. H. Germer avastasid, et kristallplaadilt hajuv elektronide juga tekitab difraktsioonipildi.
G. P. Thomson ja temast sõltumatult P. S. Tartakovski avastasid difraktsioonipildi
elektronide joa läbiminekul metall-lehest. Ka niimoodi leidis De Broglie´ hüpotees hiilgavat
eksperimentaalset kinnitust. O. Stern ja tema kaastöötajad näitasid seda, et difraktsiooninähtused
ilmnevad ka aatomite ja molekulide jugades. Difraktsioonipilt vastab lainepikkusele λ, mis on
määratud avaldisega:
= =
kus h on jagatud 2π-ga.
Mikroosakeste juga tekitab difraktsioonipildi, mis sarnaneb tasalaine poolt tekitatud difraktsioonipildiga:
99