Maailmataju 4.1

Inimese surma ehk üleüldise kõikide organismisüsteemide amortiseerumise korral esineb kolm
etappi – esiteks agoonia, siis järgneb kliiniline surm ja siis bioloogiline surm. Agoonia ehk
„surmaheitlus“ esineb pikaldase, näiteks raske haiguse tagajärjel saabuva surma korral. Sellisel
juhul hingamine aegleneb, aegamisi kaovad ka pulss, teadvus ja refleksid. Pärast agooniat järgneb
kliiniline surm. Selle peamisteks tunnusteks on südamelöökide, pulsi ja hingamise lakkamine. Kui
aga esineb väga suur trauma, siis ei pea ilmtingimata agooniat esinema. Tekib kohe kliiniline surm.
Pärast kliinilist surma läheb inimene üle ajusurmaks ( ehk bioloogiliseks surmaks ) umbes
mõnekümne minuti möödumisel. Kliiniline surm on südamesurm, kuid bioloogiline surm on
ajusurm.
Kui patsiendi sensoorne, motoorne või vaimne võime lakkab eksisteerimast, siis see tähendab ka
seda, et väheneb aju üldine või vastava piirkonna verevarustus. Nii on see näiteks inimese ( aju )
teadvuseta, komatoossetel, apallilistel, väga dementsetel või skisofreensetel isikutel. Inimese
vereringe peatumise korral lakkab teadvus 15 – 20 sekundiga. Sellest hetkest on saabunud kliiniline
surm. Kuid aju ei ole pöördumatult kahjustatud, sest kliinilisest surmast on võimalik inimene uuesti
ellu tagasi tuua. Halvem juht esineb trauma ja suure verekaotuse korral. Aju võib surra ka enne
südant insuldi või pähe saadud löögi tagajärjel. Sellisel juhul ( ajusurmas ) hoiab hingamisaparaat
südant töös.
Kui inimene on liiga kaua teadvusetus seisundis, võib tal tekkida ajuturse, mis võib omakorda
tekitada ajuverejooksu. Ajuturse võib purustada ajutüve ja sellele võib järgneda ajusurm.
Verevarustuseta jäänud ajurakud lõpetavad kliinilise surma või ajusurma korral
funktsioneerimise. Ajupiirkondade aktiivsused on muidu seotud neuronite laenglemistega. Näiteks
neuronite töö kasvuga suureneb mingi kindla ajupiirkonna aktiivsus. Kuid neuronid vajavad töö
tegemiseks palju energiat. See energia tuleb neile hapnikurikkast verest, mida pumbatakse otse
südamest. Ajupiirkonna verevarustuse muutumisega kaasneb neuronite aktiivsuse muutumine, kuid
ilmtingimata mitte alati. Hapnikurikka ja hapnikuvaese vere magnetilised omadused on aga
erinevad sest, et inimese veres oleva hemoglobiini seob hapnikuga just raua aatom. Veri kannab
hapnikku ( eriti just ajju ) organismi laiali. Vere rauavaegus võib põhjustada südameataki. See võib
tekitada anokseemiat ehk hapnikuvähesust veres ja kudedes. Aju anokseemia korral jõuab ajju liiga
vähe hapnikku. Hapnikupuudus ajus käivitab kahjulike keemiliste reaktsioonide ahela, mille
lõpptulemusena ajurakud hävivad. Seda protsessi on võimalik aeglustada, kui inimest kohe pärast
taaselustamist maha jahutada. Keha temperatuuri langemine annab elustamisele natuke aega juurde
ja inimene saab palju vähem ajukahjustusi.
Millises järjekorras erinevad ajupiirkonnad üksteise järel surevad ( või taasaktiveeruvad ) ehk
millises järjekorras jäävad ajupiirkonnad ilma vereta? See on suures osas veel teadmata, kuid teada
on seda, et pärast südameseiskumist saavad kahjustada esimestena just ajukoor, hipokampus ja
basaalganglionid. Need ajupiirkonnad vajavad teistest kõige rohkem hapnikku.
Inimese südame tegevus
Südamel on kaks poolt, mis on jagatud „vaheseinaga“. Mõlemal poolel on ülemises osas kamber
ehk koda ja alumist osa nimetatakse vatsakeseks. Vatsakesed on kodadest suuremad. Hapnikuvaene
veri tuleb südame parempoolsesse kodasse ja seda läbi ülemise ning alumise õõnesveeni.
Kopsudesse jõuab veri läbi kopsuarteri paremast vatsakesest. Hapnikurikas veri jõuab kopsudest
tagasi südame vasemasse kodasse läbi kpsuveenide. Hapnikurikas veri jõuab keharakkudesse läbi
aordi ( suure arteri ), millesse pumpab verd südame vasem vatsake.
Südame verega täitumise korral sulguvad poolkuukujulised klapid, et veri ei saaks südamesse
tagasi voolata aordist ja kopsuarterist. Kuid südame vere tühjaks voolamise korral sulguvad kodade
ja vatsakeste vahelised klapid, et veri ei voolaks tagasi kodadesse. Südame mõlemad vatsakesed
täituvad verega ja siis tõmbuvad kokku, et veri südamest välja paisata. Kõik see toimub ühe
südamelöögi jooksul. Südame parema koja seinas olev „sammulugeja“ kontrollib igat südamelöögi
93