Maailmataju 4.1

tunnetust ei teki, küll aga võib tekkida selline tunne, mida me nimetame nostalgiaks. Teisel juhul
aga tajub inimene erinevate sündmuste omavahelist kaugust ajas.
Reaalselt ajas rännata on hoopis midagi muud kui seda enda peas ettekujutada ehk kasutada
kronesteesiat. Täpselt sama oli eelnevalt ka ruumitajuga, mille korral oli kosmoses planeedi Maa
reaalsest vaatlemisest tekkiv tunnetus väga erinev sellest kui vaadata seda fotode pealt või filmidest.
Tunnetamine erineb väga suurel määral sellest mida me seni kogenud oleme.
Näiteks paljud kõrges eas inimesed on vaadanud oma fotoalbumis enda vanu pilte kauges
minevikus toimunud sündmustest või näinud enda vanu filmikaadreid sündmustest, mil inimene oli
siis väga noor. Ilmselt oleme seda kõik korra elus teinud. Selline „mineviku tunnetamine“ (
„nostalgia“ ) ei ole kaugeltki võrreldav sellise tundmusega, mil inimene on ise taaskord sattunud
oma minevikus asetleidnud sündmustesse ( s.t. sooritanud ajarännaku minevikku ) ja kogeb uuesti
kõike vahetult, mitte ei ole mineviku aja vahendajateks vana foto, film või muu selle taolist. Kuid
selleks peab inimene reaalselt rändama ajas minevikku. Võib ainult ettekujutada millised
tundmused inimest valdavad kui tal on võimalus rännata ajas minevikku või tulevikku. Näha ja
kogeda endaga ( või testega ) seotud sündmusi kas siis kõrvalt vaates või nii, et inimene elab uuesti
üle oma minevikus asetleidnud eluetapid. Selline aja ( aja möödumise või mineviku ja tuleviku )
tajumine ei ole kaugeltki võrreldav lihtsalt enda peas meenutamisega või vanade fotode ja filmide
vaatamisega. Kuid sellist aja tunnetust ei pea ilmtingimata kogema ainult siis kui inimene ise on
reaalselt taas enda vanades aegades ( s.t. rännanud ajas tagasi näiteks oma lapsepõlve ). Selline
eriline ajataju võib avalduda ka ilma reaalse aja rännakuta – s.t. tajudes seda ainult ajus eksisteeriva
kujutluse pinnalt.
Kui inimene rändab reaalselt ajas tagasi ( näiteks oma lapsepõlve ), siis sellisel juhul „vahetuvad
kohad“ inimese tajus olevad mineviku ja tuleviku sündmused. See tähendab seda, et ajas tagasi
rändamise korral toimuvad inimese minevikus asetleidnud sündmused nüüd olevikus ja olevikus
toimunud sündmused aga tulevikus. Kuid ajas tagasi rändamise all mõeldakse siin seda, et inimene
läheb tagasi aega ehk minevikus asetleidnud sündmusesse, mida ta ka mäletab. Sellisel juhul
muutub inimene ka ise nooremaks ja mälestus tuleviku ajast, kust ta tulnud on, jääb talle alles. See
sarnaneb inimese elust kirjeldava filmi kerimisega tagasi aega, mil inimene saab hakata oma elu
uuesti läbi elama samal ajal teades mis teda ees ootab. Selline võimalus avaldub inimese süvapsüühikas
kujuteldamatu meeldiva tundena, mille „tajumuljet“ ei ole võimalik sõnades kirjeldada.
14-aastane laps tajub aega teisiti kui näiteks 80-aastane eakas inimene. Peamiselt seetõttu, et 14-
aastase lapse jaoks on suurem osa elust veel alles ees, kuid seevastu eaka inimese jaoks on suurem
osa elust jäänud juba minevikku. Noor inimene mõtleb eelkõige tulevikus võimalikele asetleidvatele
sündmustele, kuid üsna eakas inimene mõtleb sageli hoopis minevikule ja vähe tulevikule. Temal
esineb nostalgiat tunduvalt rohkem kui sellel noorel inimesel. Piltlikult väljendades tajub eakas
inimene enda lõpu lähedust, kuna vanemad inimesed „on oma surmale lähemal“.
4.4 Ajatu ja ruumitu taju
Ajatu ja ruumitu taju ilmneb inimesel siis, kui ta „eksisteerib“ hyperruumis, mitte enam
tavaruumis. Hyperruumi ja tavaruumi füüsikalist olemust kirjeldatakse ajas rändamise
füüsikateoorias palju põhjalikumalt ja seepärast me siin seda kordama ei hakka. Lühidalt võib öelda
ainult seda, et hyperruumis kaovad ära aja ja ruumi mõõtmed, mis aga tavaruumis eksisteerivad.
See tähendab sisuliselt seda, et aeg on hyperruumis aeglenenud lõpmatuseni ja kahe „ruumipunkti“
vaheline kaugus on lühenenud samuti lõpmatuseni. Relatiivsusteoorias nimetatakse neid vastavalt
aja dilatatsiooniks ja ruumi kontraktsiooniks. Kuid sellest hoolimata eksisteerivad aeg ja ruum
tavaruumis, mis on meie igapäevaselt kogetav aegruum. Hyperruumis „olles“ või „liikudes“ ei taju
inimene aja ja ruumi olemasolu. Selline erakordne taju võimalus avaneb näiteks siis, kui inimene
väljub oma kehast elektromagnetväljana ajatusse ja ruumitusse mõõtmesse ehk dimensiooni. Seda
22