Maailmataju 4.1

dusharudeks. Seda veel enam kui bioloogia töötas välja omad uurimismeetodid. Nende teaduste
seotus geograafiaga tähendas ainult Maal paiknemisega seonduvat nagu näiteks taime-, looma- ja
mullageograafia.
Geograafia teadusharud, mis uurivad rahvaid ja erinevaid maid, muutusid samuti omaette
teadusteks. Majandusteadus oli üks esimesi fundamentaalteadusi ühiskonnateadustes. Pärast seda
arenes välja ka majandusgeograafia, mis uurib majanduse ruumilist jaotust ja korraldust planeet
Maal. Demograafia uurib rahvastikku teaduslike uurimismeetoditega, kuid rahvastikugeograafia
uurib erinevate rahvaste paiknemist Maal. Teadused, mis uurivad inimühiskonda, lõid omakorda
selliseid teadusharusid, mis uurivad inimühiskonna ruumilise korralduse erinevaid aspekte.
Geograafia teadusharud, mis on oma olemuselt sotsiaalse iseloomuga, kasutavad täiesti erinevaid
uurimis- ja seletusmeetodeid kui näiteks loodusteadused. Näiteks geograafias väljendub see selles,
et kuidas inimesed loodust ja ühiskonda näevad ning kuidas käitub üksikindiviid. Sellised
kasutatavad uurimismeetodid pärinevad pigem kunstist.
Kuid teaduse arengus on esinenud ka koopereerumine ja lõimumine, mis vastandavad spetsialiseerumisele.
Näiteks uurib loodusgeograafia üksikute looduses sisalduvate osade omavahelisi
seoseid. Mõned teadlased peavad tegema koostööd, et leida mõnele probleemile lahendus. Näiteks
okeanoloogid ja klimatoloogid peavad leidma vastuse koos küsimusele, et kas ja kuidas mõjutavad
ookeanid tornaadode tekkimist. Süsteemkäsitlus oli teaduse arengus uus meetod, mis uurib väga
keerulisi protsesse ja seoseid. Sellise meetodiga sai edukalt uurida keerulisi ja ajas muutuvaid
seoseid. Varem pigem koguti üksikuid fakte ja süstematiseeriti neid. Kuid näiteks süsteemkäsitlus
on ökoloogiale ja üldmaateadusele üheks teaduslikuks metoodiliseks aluseks.
2.5 Teadusliku tunnetuse üldised meetodid
Teaduses kasutatavate viiside, võtete ja operatsioonide all mõistetakse teadusliku tunnetuse
meetodit, milledeks on siis vaatlus, eksperiment, mõõtmine, modelleerimine, mitmesugused
võrdlused, klassifikatsioon, arutlused analoogia alusel, hüpoteeside püstitamine, teooriate
kasutamine, analüüs ja süntees, induktsioon ja deduktsioon jne. Teoreetilist meetodit on olemas
peamiselt kolme liiki.
Teaduslik teooria võidakse luua näiteks aksiomaatilise meetodi alusel kasutades reegleid
aksioomide ja järelduste kohta. Antud teooriast on võimalik saada läbi deduktsiooni teoreeme.
Aksioome loogiliselt ei tõestata, sest tegemist on alglausega, mida ei ole võimalik ümber lükata.
Seda tingib ette inimeste kogemused. See tähendab ka seda, et aksioomid ei tohi olla üksteisele
vastuolus ega olla vastandlikud. Väga palju kasutatakse aksiomaatilist meetodit just loogikas ja
matemaatikas. Selline meetod välistab „vastuolulisuse“. Näiteks kui teadusteooria põhineb aksioomidele,
siis ei ole võimalik teooria „mittevastuolulisust“ antud teoorias tõestada. Just niimoodi
väidavad matemaatikud. Kuid sellest on võimalik järeldada seda, et vastuoludeta otsuste printsiibil
on laiem tähendus kui ainult loogilismatemaatiline.
Kuid kõige rohkem kasutatakse hüpoteetilis-deduktiivset meetodit just eksperimentaalteadustes.
See tähendab seda, et aksioomide asemel püstitatakse hüpoteese. Hüpotees on küll teadmine, kuid
seda on eksperimentaalselt ( faktidega ) võimalik ka ümber lükata. Antud meetodit rakendatakse
väga palju just füüsikas, elektrotehnikas, raadiotehnikas ja majandusteadustes. Antud meetodiga
tegelemiseks peab olema head teadmised matemaatikast.
Ka kirjeldav meetod on teaduses kasutusel, kuid seda kasutatakse ainult siis, kui eespool nimetatud
meetodeid ei ole võimalik rakendada. Kirjeldamine võib näiteks olla graafiline, sõnaline, skemaatiline
jne. Kuna tavaliselt on keeruline kindlaks teha mõne nähtuse seaduspärast toimet, siis siin
jõuab uurija mõte rohkem alg- või eksperimentaalandmete juurde. Kirjeldavat meetodit kasutatakse
peamiselt psühholoogias, meditsiinis, bioloogias ja humanitaar- ning sotsiaalteadustes. Täiuslik
tulemus saavutatakse siis, kui kirjeldav meetod jõuab hüpoteetilis-deduktiivse meetodi taseme lähedale.
( Laanemäe 2007, 272-285 )
65