Maailmataju 4.1

saavad aru isegi väga väikesed lapsed. Mõtte paremini edasi andmiseks kasutatakse analoogiat ka
kunstis ja kirjanduses.
Analoogiaid on maailm täis, mille korral on olemas väga varjatuid analoogiaid ja ka nö
iseenesestmõistetavaid analoogiaid, mida panevad tähele peaaegu kõik inimesed. Seda, et kuidas
keegi analoogiat leiab ( selle võimet ), saab proovida järgmist analoogiavõrdust lahendades:
AUTO : RATAS = LAEV : X.
Leida tuleb see X. Antud juhul saame selle väärtuseks propelleri. Sellise näite puhul lähtutakse
asjaolust, et nii ratas kui ka propeller muudavad energia liikumiseks. Lahend X ei ole õige ega vale,
sest analoogia väljendab lihtsalt mingisugust seost, mis võivad olla väga palju ja väga erinevad. Samamoodi
on ka keele kasutamisega. Näiteks ei ole ju teada seda, et kuidas peaks muutuma sõna,
mis on nii uus, et seda ei ole keegi mitte kunagi kasutanud. Näiteks sõna sand. Kuidas seda sõna
käänata, kui lausuda nii: „leidsin köögi põrandalt ühe X“. X lahendi leidmiseks tuleb teada selle
sõna „sand“ omastava käände vormi. Selleks kasutamegi me analoogiat. Inimene leiab
analoogiavõrduse teel selle sõna omastava käände kuju. Analoogiavõrdusi on antud juhul võimalik
luua erinevatel vormidel:
BLOND : BLONDI = SAND : SANDI
KAND : KANNA = SAND : SANNA.
Ka sellisel juhul ei saa ühte vormi pidada teisest õigemaks. Sellepärast, et üks nendest vormidest
kasutavad inimesed lihtsalt sagedamini. Antud juhul kasutatakse kõige rohkem just esimest vormi.
Need sõnad, mis on uued ja tulevad keelde kasutamiseks, lähevad sageli sellisesse muuttüüpi, mis
neile lihtsalt kõige paremini sobivad. Kuid paljud sõnad muutuvad ümber ühest muuttüübist teise
samasuguse analoogia teel. Sõnad, mille muuterühmad ei ole suured ega lihtsad, lähevad üsna sageli
suurematesse tüüpidesse just analoogia mõjul. Näiteks rabelema- ja muutuma-tüüpi sõnad lähevad
üle sellisesse muuttüüpi, mida kasutatakse sagedasemini ja mis on ka tavalisem. See on nii just
analoogia mõjul. Näiteks väikesed lapsed kasutavad erinevaid analoogia vorme. Väikesed lapsed
kasutavad väga sageli selliseid vorme nagu näiteks „nugaga“, „õdele“, „jooksesin“, „heam“ ( see
tähendab – parem ) jne. Sellepärast, et lapsed ei ole veel jõudnud sõnade õigeid muutvorme ära
õppida. Seetõttu nad kasutavadki analoogiat. Kuid ka täisealised inimesed kasutavad erinevaid
analoogiavorme. Näiteks kui inimese keeles ilmneb selline analoogiavorm, mis ilmneb ainult üks
kord, siis on tegemist keeleveaga. Kui aga seda analoogiavormi kasutavad väga paljud inimesed,
siis toimub kasutatavas keeles muutus. Näiteks eestlased käänavad sõna õlu analoogiliselt nii nagu
sõna elu korral: õlu : õlu : õlu. Kui see aga on ajas püsiv, siis keeles ongi toimunud
analoogiamuutus. Seetõttu peavad filoloogid analoogiat üheks tähtsamaks keele muutumise
mehhanismiks. ( Ehala 2001, 128-129 )
Erinevaid analoogiaid nähtuste ja objektide vahel võib näiteid tuua üsnagi palju. Toome näiteks
analoogia keele ja lego vahel. Legodest on võimalik kokku panna tohutul hulgal erinevaid objekte
ja ehitisi. Samamoodi on võimalik ka keelega. Erinevatest sõnadest on võimalik moodustada
lugematul hulgal erinevaid lauseid. Selles mõttes on keel ja lego omavahel väga sarnased. Nii
sõnadest kui ka klottsidest on võimalik kokku panna lugematul hulgal erinevaid konstruktsioone.
Klotse oskavad kõik inimesed kokku panna, kuid erinevaid sõnu õieti kasutada teeme vastavalt
õigekeele reeglite alusel. ( Ehala 2001, 128-129 )
Järgnevalt toome mõned näited analoogia vormidest:
1. Kui vaadelda Maalt astronoomilist objekti, hägustab atmosfäär meie pilti. Kui vaadata
ojapõhjas münti, teeb vahepealne veemass pildi ebaselgeks. Atmosfäär teeb astronoomilise
objektiga sedasama. Atmosfääri pidev muutumine teeb objektid segaseks.
9