Maailmataju 4.1

Universum on aga nii tohutult suur, et selle kõikide paikade ehk „maailmade“ ( näiteks planeetide
või galaktikate ) avastamine võtab ilmselt lõpmatult kaua aega. Õnneks on sellise
„mittemateriaalse“ eluvormi ( täpsemalt öeldes selle esindava indiviidi ) eluiga aga lõpmatult suur.
Universumis eksisteerivaid tsivilisatsioone võib primitiivselt klassifitseerida vastavalt nende
tehnilise arengu järgi. Selle järgi on eksisteerivaid tsivilisatsioone ainult kolme liiki:
tsivilisatsioonid, mis ei oma tehnilist arengut üldse või väga minimaalsel tasandil ( näiteks oli
selleks kunagine kiviaja või keskaja inimkond ); tsivilisatsioonid, mis omavad vajalikuks
elutegevuseks juba arenenut tehnoloogiat ( näiteks tänapäeva inimkond ) ja tsivilisatsioonid, mis ei
vaja enda ellujäämiseks mingeid ressursse ega tehnoloogiaid ( näiteks inimene pärast surma ).
Vastavalt tsivilisatsiooni arengu tasemele võib selle vastav klassifikatsioon ajas muutuda ja ka
nende piirid on üsna hägusad. Kuid õigem oleks Universumi tsivilisatsioone klassifitseerida ainult
nende elutegevuse ( enda elatumise ) järgi.
3.2.6 Elu sigimisvõime
Kuid nii uskumatu kui see ka ei tunduks on ka sellisel ülitsivilisatsioonil olemas üks kindel
puudus. See puudus seisneb selles, et amorphusolend ei ole võimeline sigima – andma järglasi. Neil
puuduvad vastavalt füüsikalised, keemilised- ja bioloogilised süsteemid nagu näiteks hormoonid,
suguelundid, loode, sugurakud või munarakud jne. Ja seetõttu puudub neil ka sugu. Paljunemine on
aga teatavasti üks elu põhitunnuseid. Amorphusolend ei ole võimeline paljunema ega jagunema.
Kuid paljunemine on üks olulisemaid eluavaldusi. Planeet Maal elavad isendid paljunevad sugulisel
või mittesugulisel teel. Kui liik ei suuda enam anda järglasi, siis ta sureb välja. Erinevate liikide
vahel enamasti ei esine ristumisi. Vastasel juhul oleksid nende järglased steriilsed. Kuid selliseid
steriilseid hübriide ei loeta omaette liigiks. Näiteks kui ristuvad hobune ja eesel, siis nende järglased
( muulad ) ei anna enam järglasi. Sellepärast ei peeta muula omaette liigiks. Kuid eukarüootsed
organismid paljunevad sugulisel või mittesugulisel teel. Kui on tegemist sugulise paljunemisega,
siis uus organism areneb välja viljastunud munarakust. Sugurakud, mis ühinevad viljastumisel,
võivad pärineda ühelt või kahelt vanemalt. Kui on tegemist ainult ühe vanemaga, siis nimetatakse
seda iseviljastumiseks, kui aga kahe vanemaga, siis ristviljastumiseks. Ristviljastumise korral
ühinevad kahe vanema geneetiline informatsioon järglase peal. Kuid organism pärineb ühest
vanemast alati mittesugulisel paljunemisel. Mittesuguline paljunemine toimub eoseliselt või
vegetatiivselt.
Kuna kehast väljunud olekus ei ole võimalik sigida, siis vastavalt sellele muutub ka elumõte.
Bioloogilise elu üks põhiliseimaid eesmärke Maal on anda edasi järglasi. Nii nagu terves
loomariigis, on ka suurem osa inimese elust Maa peal pühendatud pere loomisele ja selle üles
kasvatamisele. See aga eeldab inimese isikliku elu puudumist. Ülitsivilisatsiooni elu staadiumis ei
ole enam sigimine elu põhiliseim eesmärk. Suurem osakaal on nüüd inimese isiklikul elul. See
tähendab seda, et elatakse nüüd vaid iseendale ja mitte teistele, mis omakorda ei tulene isekusest.
See on ka põhjus, et miks surmalähedased kogemused on inimesele väga isiklikku laadi ja väga
sageli jäävad isegi peresidemed tahaplaanile. Esile tuleb inimese isiklik „mina“ ja tõeline loomus.
Et aga amorphusolend oleks siiski võimeline paljunema, peab “väli muutuma aineks” ehk
“amorphusolend peab minema ainelise olendi ( näiteks inimese ) sisse”. See tähendab seda, et
“hing” või “vaim” peab minema inimese “sisse”, sest ainult nii on võimalik tal sigida nagu tavaline
inimene. Kindlasti tundub see esmapilgul täiesti absurdsena, kuid ärme unusta seda, et ka
surmalähedaste kogemuste korral läheb inimese “astraalkeha” ikkagi tagasi oma füüsilisse kehasse
ja meditsiinili- selt tähendab see kliinilisest surmast tagasi ellu ärkamist. See aga tähendab
omakorda amorphus- olendite suurt sõltuvust morphusolenditest. Ja vastavalt sellele ka
ülitsivilisatsioon ( mille moodustavad amorphusolendid ) peavad siis samuti olema pidevalt
sõltuvuses nö. tavalise tsivilisatsiooniga, mille moodustavad morphusolendid nagu näiteks Maal
elavad inimesed. Selline tavaline tsivilisatsioon kindlustab ülitsivilisatsiooni jätkusuutlikuse arengu.
Ja selles mõttes jaguneb ülitsivilisatsioon tegelikult kaheks suureks haruks: tsivilisatsiooniks, mille
moodustavad morphusolendid, ja tsivilisatsiooniks, mille moodustavad amorphusolendid. Need
129