Maailmataju 4.1

ole olemas. „Olematus“ ongi kogu tuntav maailm. See on Universumi eksisteerimise põhiloomus,
põhiolemus. Seepärast Universum ongi tekkimatu ( ja ka hävimatu ). „Tühjus“ ( olematus ) ei saa ju
kaduda ega tekkida – nii nagu energiagi. Universum ei muutu. See on kogu aeg ühesugune.
2.8 Ajaparadoksid
Kõige tuntum ajaparadoks seisneb vanaema ( või vanaisa ) paradoksis. See tähendab lühidalt
järgmist. Inimene leiutab ajamasina ja rändab ajas tagasi. Kuid mis juhtub ajaränduri endaga, kui ta
näiteks tapab oma vanaema ära? Kuna põhjus eelneb alati tagajärjele, siis ei saaks sellisel juhul
ajarändurit olemas olla ja ka ajamasinat ei saaks olla leiutatud. Selles seisnebki kuulsaima
ajaparadoksi mõistatus. Seda peetakse ühtlasi ka klassikaliseks ajaparadoksiks.
Kuid on olemas veel üks ajaparadoks, mis on palju vähem tuntum kui viimane kuulus vanaisa
paradoks. See seisneb lühidalt järgmises. Üks poiss saab ühel heal päeval telefonikõne tundmatult,
milles antakse talle teada seda, et kuidas luua ajamasinat. Pärast seda telefonikõnet poiss leiutabki
ajamasina, kuid telefonis andis informatsiooni tegelikult sama isik – ehk tema ise. Seda me teame,
et kuidas poiss sai teada ajamasina leiutamisest. Kuid kuidas sai teada see, kes poisile helistas?
Osutub, et mõlemal juhul saab poiss teada ajamasinast telefonikõne kaudu. Kuidas on selline asi
võimalik? Kus on selles loos ots ja algus? Selles seisnebki taolise ajaparadoksi mõistatus. Paraku
selline kirjeldatud ajaparadoksi liik tegelikult ei eksisteeri. See on lihtsalt inimese mõistuse
filosoofiline väljamõeldis, mis tegelikkuses ei esine.
Järgnevalt tutvumegi klassikalise ajaparadoksi võimalike lahendustega, mida on välja pakutud ja
mis tunduvad olevat reaalsed ja kooskõlalised olemasolevate aja ja ruumi füüsikateooriatega.
1. Oletame nüüd seda, et inimene liigub ajas minevikku ja tapab ära näiteks oma vanaema. Mis
juhtub siis ajaränduri enda eluga? Kui inimene rändab ajas tagasi, siis muutub maailm (
endisaegseks ), kuid inimene ise nooremaks ei muutu. See tähendab seda, et ajarännak ajarändurit
ennast ei mõjuta. Järelikult siis tekibki selline küsimus, et kas sellisel juhul vanaema tapmine siis
mõjutab ajaränduri enda elu? Ilmselt mitte.
2. Põhjuse ja tagajärje seosed kehtivad ainult siis kui on olemas aeg ja ruum. See on fakt. Kuid
ajarändur ise on ju väljaspool aegruumi, kui aja rännak sooritatakse. Hyperruumis aega ja ruumi ju
ei ole olemas. Väljaspool aegruumi olles ei mõjuta ajarändurit mõjutused aegruumis. Näiteks kui
auto kihutaks suure kiirusega vastu betoonseina, siis auto sees olev inimene saaks ilmselt silmapilk
surma. Kuid kui auto sees teda ei oleks ( inimene vaatab kõrvalt auto rammimist vastu betoonseina
), siis ju inimene ei saa surma. Sellisel juhul asub inimene väljaspool autot. Näiteks kui inimene
tapab minevikus oma vanaema, siis ajaränduri endaga ei juhtu midagi, küll aga muutub selle järgne
maailm. Näiteks mitte keegi teda ära ei tunneks ja valitsusel ei ole tema kohta isikuandmeid (
näiteks ei ole sünnitunnistust ).
3. Kui inimene rändabki ajas tagasi ja tapab ära oma enda vanaema, siis on võimalik ka see, et ei
juhtugi midagi – ei ajaränduri endaga ega ka tema vanaemaga. Seletus sellele seisneb järgmisel
analoogial. Oletame seda, et meil on tegemist filmiga. Film kinolinal on teatavasti liikuvad pildid –
pildid, mis ajas kiiresti järgnevad üksteisele. Oletame seda, et film jutustab mingisugust lugu.
„Sellise mehaanikaga“ on tegelikult ka meie Universum – nii nagu seda on kirjeldatud peatükis
„Universumi kinematograafiline efekt“. Kui inimene tapabki minevikus oma vanaema, siis ei juhtu
tegelikult mitte midagi. Sellepärast, et näiteks kui me filmist ühe kaadri välja lõikame ehk ühe pildi
filmiribalt ära lõikame, siis teised kaadrid ( ehk pildid ) ju jäävad alles. Sama on tegelikult ka
„vanaema paradoksiga“. Minevikus teda tappes ta ei sure ja ei sure ka ajarändur ise.
122