Maailmataju 4.1

ütmi ajas. Väikesest klapist südame kojas saab alguse iga südamelöök. Klapp sunnib südameseinu
kokku tõmbuma saates neile elektriimpulsse ehk närviimpulsse. Need impulsid tulevad ajust ja seda
kontrollivad ka veres olevad hormoonid.
Iga südamelöök koosneb diastolist, kodade süstolist ja vatsakeste süstolist. Diastoli ajal täituvad
südame mõlemad kojad verega. Kodade süstoli ajal suruvad kojad vere vatsakestesse tõmbudes ise
kokku. Kuid vatsakeste süstoli ajal tõukavad vatsakesed vere südamest välja ise kokku tõmbudes.
Need kolm etappi järgnevad üksteisele kindlas ajalises järjestuses.
Südame rütmilise töö tulemusena pumbatakse verd inimese kõikidesse keha osadesse, mille
tagajärjel on inimese närvisüsteem elektrilises aktiivsuses. Näiteks erinevad ajupiirkonnad on
aktiivsuses ehk seda läbivad miljardid närviimpulsid. Neuronipopulatsiooni elektriline aktiivsus ehk
laenglemine ja närviimpulsside levimine on omavahel seotud. Kui aga südame töö täielikult
seiskub, siis seega lõpeb ka närvisüsteemis olev elektriline aktiivsus ehk toimub miljardite
närviimpulsside liikumise lakkamine närvisüsteemis, sest ajus olevate neuronite laenglemine ehk
aktiivsus on enamasti seotud verevarustuse suurenemise ja ( glükoosi ) ainevahetuse kiirenemisega,
kuid mitte alati.
Mõisted
Vaimud, hinged, valgusolendid ( keda mõnikord kutsutakse ka ingliteks ), kummitused,
poltergeistid, deemonid ( keda uurivad demonoloogid ) – kõikide nende mõistete taga eksisteerib
tegelikult üks nähtus, mida me mõistame kehast väljumisena. See tähendab seda, et eespool
loetletutest võivad tegelikult olla kehast väljunud surnud inimesed ( või kehast väljunud tulnukad
ehk maavälised mõistusega eluvormid ) nagu me näeme seda SLK-de korral. Näiteks need
„olendid“, keda me nimetame vaimudeks või kummitusteks, on väga tõenäoliselt kehast väljunud
inimesed või tulnukad, kelle bioloogilised kehad on surnud. Antud teoses ( ülitsivilisatsiooniteoorias
) mõistame kehast väljunud mistahes eluvormi valgusolendina.
Inimese kehast väljumine
Peaaegu kõikidel juhtudel ei mäleta inimesed oma kehast väljumise tunnet. Enamasti
mäletatakse seda, et alguses ( nagu ikka veidi aega enne surma ) piineldakse hirmsate valude käes,
mida vigastatud inimese keha põhjustab ja pärast seda tuntakse äkki, et ollakse oma enda kehast
lahus. Sellega kaasneb imeline kaalutuse tunne ja erakordne võimalus reaalselt oma keha eemalt
näha. Järelikult inimene väljub oma kehast teadvusetus seisundis. See tähendab seda, et kehast
väljumise hetkel on teadvus lakanud eksisteerimast ja see taas hakkab eksisteerima alles kehast
lahus olles, kui inimene tunneb ennast kehast lahus olevat.
Kui kehast väljumine toimub inimese kliinilise surma ajal, siis väga tõenäoliselt esineb seda ka
bioloogilise surma ajal. Kuid ainult kliinilise surma ajal on võimalik oma kehasse tagasi tulla, sest
ainult siis on võimalik elustada inimese keha. Bioloogilisest surmast pole enam võimalik tagasi
tulla, sest seda pole lihtsalt kordagi juhtunud.
Valgus
Ajusurm esineb inimesel bioloogilise surma korral. Sellises “seisundis” kui ka kliinilises surmas
oleval inimesel ei tohiks üldse mingeid tundeid esineda, ega ka näha või kuulda. Seda, et inimene
94