Maailmataju 4.1

näidanud, et teisiti mõtlemine on inimarengu seisukohalt lähtudes peaaegu alati positiivne ja ka
vajalik. Vastasel korral ei toimuks progressi. See tähendab seda, et ühiskonna areng lakkab olemast,
kui inimesed kinnistuvad teatud kindlate teadmiste juurde, mis on muutmata kujul eksisteerinud
juba tuhandeid aastaid. Mõndadest arusaamadest saadakse aja jooksul iseenesest uutmoodi aru.
Kuid mõnikord tuleb asju vaadata hoopis teise nurga alt, et paremini mõista. Traditsiooniline
religioon keelab rangelt teisiti mõtlemist. Ajaloost on teada, et sajandite eest oli teisiti mõtlemine
lausa karistatav. Pühakirju tuli võtta tõena ainult sõna-sõnalt ja ei tohtinud laskuda tekstide
tagamaadesse nagu me seda nüüd järgnevalt tegema hakkame.
Paljud teoloogidest uurijad on leidnud, et kogu maailma religioonides eksisteerib tegelikult
ainult üks Looja. Sellele Loojale on antud religiooni ajaloo jooksul erinevaid nimesid nagu näiteks
Brahman, Ahuramazd, Jahve, Kõigevägevam, Looja, Isa, Allah, Jumal jne. See tähendab ka seda, et
maailmas on olemas tegelikult ainult üks religioon, sest kõikidel suurematel ja tuntumatel
religioonidel maailmas on jumaliku päritoluga prohvet ja nende põhitõed on enamasti ühesugused.
Seega kõik maailma usundid esindavad tegelikult ainult ühte religiooni, mida Jumal on inimkonnale
õpetanud. Maailmas on väga palju erinevate nimedega religioone ja prohveteid, kuid kõik need on
ühe Jumala õpetuse erinevad osad. Nende õpetuste järgi püüab Jumal inimkonda vaimselt täiustada.
Usundisüsteemide õpetuste abiga on inimkond ( vähemalt püüdnud ) liikuda suurema ühtsuse ja
kõrgema tsivilisatsiooni arengu poole. Inimkonna ajaloo jooksul on toimunud nii väiksemaid kui ka
suuremaid erinevate rahvaste liite. Näiteks elukorralduselt on erinevad kogukonnad ühinenud
küladeks, alevikeks, linnadeks, riikideks, rahvasteks, impeeriumideks, riikide omavahelisteks
liitudeks, kuni tänapäevaste rahvusvaheliste organisatsioonideni välja. Tänapäeval elab planeet
Maal üle seitsme miljardi inimese. Kõik need Maal elavad inimesed kuuluvad inimkonda kui
inimtsivilisatsiooni hoolimata inimese rassist, nahavärvist, soost, etnilisest päritolust, keelest või
kultuurist. Inimkonna ajaloo jooksul on inimesed saanud erinevaid õpetusi erinevatelt prohvetitelt.
Kuid nende õpetuste aktsepteerimine ja interpreteerimine on sõltunud inimeste hingelisest,
hariduslikust, geograafilisest ja sotsiaal-kultuurilisest tasemest. Kõigest sellest järeldubki see, et
laiali hargnenud inimkonnale annab Jumal tegelikult ühtesid ja samasid õpetusi ühtsusest,
armastusest ja vendlusest erinevatesse paikadesse ja erinevatel aegadel, kuid need on erinevate
usundisüsteemide vahel ära teisenenud.
Kuid paratamatult tekib küsimus, et „mis“ või „kes“ on Jumal? Kuidas seda mõistet õigesti
mõista? Näiteks kristlaste pühas raamatus Piiblis tähistab mõiste „Jumal“ selgelt kahte tähendust.
Esiteks Jumal on kui „isik“ ( üliolend ), „kes“ on loonud meile teadaoleva Universumi. See
tähendabki otseselt seda, et Jumal on kui Universumi looja. Kuid teisalt tähendab Jumal armastust,
mida õpetab meile Jumala Poeg Jeesus Kristus. See tähendab seda, et Jumal on armastus. Selline
üliemotsionaalne tundmus on seletatav ka unisoofilises psühholoogias kirjeldavate tajuilmingutega.
Inimesel tekib selline ainulaadne õndsuse tunne siis kui ta tajub maailma tavapäraselt teistmoodi.
Kuid säärane arusaam loodusest ( et keegi „ülivõimetega isik“ on loonud Universumi ) muutub
praegusel ajal ratsionaalselt vastuvõetamatuks, sest teaduslik mõtlemisviis on selgelt näidanud, et
füüsikalised loodusseadused on need ainujõud, mis vormivad meie Universumit selliseks nagu me
seda praegu tunneme. Vastavalt ratsionaalsele mõtlemisviisile ei saa kellegi ega millegi mõistus
luua ega juhtida Universumit. Universumi olemuse aluseks on füüsikalised protsessid, mida õpetab
meile senises arengustaadiumis olev füüsikateadus. See osa religioonis, mis õpetab meile
Universumi päritolu ja olemust ( ehk siis nö. religiooni loodusteaduslik osa ), osutub teaduse jaoks
vääraks, kuid sellegipoolest mitte tõsiusklikele. Religioosse maailmanägemise kõrval domineerib
tänapäeval pigem teaduslik maailmapilt. Jumalat, kui isiksust ( mõistust ), kes on loonud maailma ja
keda me nimetame Loojaks, ei ole lihtsalt olemas. Universum on täpselt selline mida kirjeldavad
meile loodusseadused.
Ei saa otseselt väita, et kogu religioossne maailmapilt oleks tegelikusest reaalsusest kuidagi
moondunud. See tähendab seda, et selles on nii õigeid jooni kuid samas ka selliseid tahke, mida
lihtsalt tuleb teistmoodi vaadata. Näiteks kui Piibli „loodusteaduslik osa“ ( Jumala maailma loomine
) osutus teaduse silmis vääraks, siis samas kristluse filosoofilisi mõtteid ei saa kuidagi vääraks
tunnistada. Näiteks vaimseid väärtusi, armastuse filosoofiat, arusaamasid õigusest jne võib mõista
kui ühe kõrgelt arenenud tsivilisatsiooni mõtlemis- ja käitumisnormina. Näiteks Jumala kümmet
29