Maailmataju 4.1
- No tags were found...
Create successful ePaper yourself
Turn your PDF publications into a flip-book with our unique Google optimized e-Paper software.
mida nn vana ratsionalism ei taha mõista. Kui ei ole näha uurimusallikate baasis muutusi, siis ei tee<br />
loogikaga suurt midagi. Andmed, mis meil looduse kohta olemas on, täiendavad ja muutuvad ise.<br />
Just teadusrevolutsiooniga seletatakse teaduses maailma muutumist. Loodus avaldab ennast<br />
teadlastele aja jooksul üha enam uutmoodi. Inimesed näevad loodust just nii nagu seda kirjeldab<br />
neile paradigma, mitte aga selliselt nagu loodus reaalselt olemas on. Kuid paradigmad ei suuda hõlmata<br />
ratsionaalselt loodust kogu oma ulatuses. Paradigmad annavad maailmast ainult teatud<br />
teadmisi ja seetõttu on maailmas olemas üsna erinevaid paradigmasid.<br />
Kuhn: „Teaduslik teadmine on nagu keelgi tõeliselt rühma ühisomand, või see ei ole mittemiski.<br />
Et seda mõista, peame tundma neid erilisi jooni, mis iseloomustavad rühmi, kes teadust loovad ja<br />
kasutavad.“ Teooriate üle tuleb otsustada vastavalt nendega tegelevate indiviidide või gruppide<br />
väärtushinnangutele. Kuid Kuhni paradigmasid ongi kritiseeritud just selliste mõtteviiside pärast.<br />
Alan Chalmers aga väidab: „Kuhni teaduskäsitluses tuleb teadusprotsessis käibivaid väärtusi ja<br />
teooriate omaksvõttu või tagasilükkamist määrata vastava teadlaskonna psühholoogilise ja<br />
sotsioloogilise analüüsi abil. Kui see ühendada eeldusega, et kaasaegne teadus on kokku võtnud<br />
ratsionalismi tema parimal kujul, saame konservatiivse seisukoha. Kuhni positsioon ei anna meile<br />
mingit võimalust kindla teadlaskonna otsustuste ja toimimisviisi kritiseerimiseks.“ Chalmersi arvates<br />
oleks vajalik teadust analüüsida. Analüüsimisel on vaja arvestada teaduses püstitatud eesmärkidega.<br />
Samas tuleb keskenduda teaduse iseloomulikele joontele, hoolimata sellest, mida teadlased<br />
võiksid mõelda.<br />
Induktivism käsitleb teadust teadmistega, mis tulenevad kogemuslikest faktidest. Niimoodi<br />
saadakse aru teadusest, mille tõesus põhineb inimeste kogemuslikel faktidel, mis omakorda on<br />
võimalik saada vaatluste või eksperimentide käigus. Teaduses ei arvestata inimese isiklikke arvamusi,<br />
eelistusi ega spekulatiivseid kujutusi. Seega baseerub teadus nägemisel, kuulmisel,<br />
puudutamisel jne. Järelikult on teadus objektiivne. Teadmised, mis on tõestatud, on usaldusväärsed<br />
ja järelikult on need ka teaduslikud teadmised. Kuid selline teaduskäsitlus on ikkagi ebaõige ja võib<br />
isegi viia eksimusteni. Näiteks mõnedel juhtudel võib viia tõeste eeldustega järeldamine ebaõige<br />
lõpptulemuseni. Loogiline järeldamine, mis tugineb vaatlustel, eeldab väga suurel hulgal vaatlusi.<br />
Kuid vaatluste sooritamine ei ole alati vajalikud. Näiteks inimesed mõistsid aatomipommide surmavast<br />
olemusest alles siis, kui Teise maailmasõja lõpus heideti Hiroshimale aatomipomm. Sellisel<br />
juhul ei ole mõistlik sooritada palju eksperimente. Kuid on võimalik ka tõenäosuslikult sooritada<br />
loogilisi järeldusi. Kuid vaatuslik tõendus koosneb teatud hulgast vaatlusotsustest, mis siiski ei anna<br />
kõike hõlmavat otsust. Just mingisuguse teooria olemasolust sõltuvad vaatlusotsustused. Kuid<br />
samas ei saa siiski uurija ka inspiratsiooni, juhuslikkust ja muud päris eirata. Ja järelikult ei saa<br />
induktivismi ka täielikult ümber lükata. Tal on võimalik tuua nähtavale uusi arusaamasid teaduse<br />
loomuse kohta. Sellepärast esineb ka selle meetodi kriitika.<br />
Kui aga vaatlused juhinduvad teooriatest, siis tegemist on juba falsifikatsionismiga. Kuid ka<br />
sellisel juhul tuleb teha kontrollimisi nagu iga teise arvamuse korral. See tähendab seda, et teooria<br />
õigsust tuleb alati ka kontrollida. See teeb antud teadusfilosoofia üsna omapäraseks. Teooriad, mille<br />
õigsust kontrollimised ei tuvasta, tuleb need tunnistada kehtetuteks. Teadus ongi arenenud just läbi<br />
vigade ja proovide meetodil. Kontrollile vastupidavamad teooriad jäävad püsima. Popper aga<br />
nõudis kriitilist suhtumist teooriatesse ja teadmiste allikatesse: „...teadmistel on igasuguseid allikaid,<br />
kuid absoluutset autoriteeti ei ole mitte ühelgi“. See tähendab ka seda, et isegi autoriteetsetesse<br />
teaduse seisukohtadesse on vaja suhtuda kasvõi mõnesugusegi skeptismiga. Seda just eeldabki<br />
kriitiline ratsionalism. Popper väidab: „Kõik inimeste teadmised on siiski inimlikud – läbi segi meie<br />
eksituste, eelarvamuste, meie unistuste ja lootustega, et kõik, mis me saame teha, on pimesi tõe<br />
järele kombata, ehkki me temani ei küüni“. Popper eeldas uute tõeste teadmiste saamist, mis samas<br />
ka kontrolliksid olemasolevaid traditsioonilisi teadmisi. Teadust ei tohiks siiski hüljata. Tuleb<br />
küsimuste esitamise suhtes olla üsna julge. Tuleb julgelt esitada ka spekulatsioone, mis vahel<br />
võivad olla isegi liiga ennatlikud. Spekulatsioonid peavad olema teaduslikult kontrollitavad ja<br />
võimaliku kontrolli allumatuse tõttu need ka kõrvale jäetakse. Just need võõrad teooriad, mis on<br />
selgelt sõnastatud, on teaduslikult kontrollitavad. Falsifikatsioon etendab teaduse pikas arengus<br />
tähtsat osa. See tähendab seda, et kõik esitatavad hüpoteesid käsitletakse alguses väga kriitiliselt ja<br />
neid kontrollitakse, sest need ju püstitatakse mingisuguse probleemi tõestuseks. Kui aga hüpoteesi,<br />
69