Maailmataju 4.1

agressiivsuse tunnuseid. Kuid ikkagi miks need mängud peavad olema just selliste vägivaldsete
elementidega. Enamikes arvutimängudes toimub kellegi maha löömine või tagaajamine. See meeldib
inimestele. Sündmused ja tegevused toimuvad küll virtuaalses maailmas, mitte aga reaalses
maailmas. Teadlased on tõestanud, et arvutimängude mängimine muudab mängija nägemismeele
paremaks. See tähendab seda, et arvutimängude mängimine põhjustab silmade kontrastitundlikkuse
suurenemist. Kontrastide nägemine saab isegi kontaktläätsetest paremini parandatud.
Videomängude mängimine parandab ka inimese tähelepanu võimet teravamaks. Inimeste
agressiivsus ei piirdu ainult arvutimängudega. Näiteks on palju uuritud koolivägivalla juhtumeid.
On tõestatud asjaolu, et laps ( või nooruk ) tunneb mõnuaistingut ajus, kui toimub teiste vastu
suunatud kiuslik tegevus. Koolivägivalla juhtumid on vahel kohati väga võikad ja julmad. Kooli
keskkonnas tuleb inimestel sageli esile loomakarja tunnuseid, mille üheks heaks näiteks on selline
olukord, mida nimetatakse „kambavaimuks“. Nii ka noorukid seda kõnepruuki kasutavad.
Tegelikult on need aga loomakarja instinktide avaldumisvormid. Need tulevad hästi esile just noorte
inimeste gruppides. Noored inimesed on enamasti agressiivsemad kui vanemad täisealised
inimesed. Seda just eriti murdeeas noorukid. Mõnedel inimestel võib agressiivsus esineda hoopis
hilisemas elueas või kogu eluea vältel. Koolivägivald ei ole tegelikult uuema aja nähtus nagu sageli
seda arvatakse. See on olnud ajast, mil koolid üldse tekkisid. Lihtsalt viimasel ajal pööratakse
sellele „nähtusele“ suuremat tähelepanu kui seda varem tehti. Neid juhtumeid on hakatud alles
viimasel ajal tõsisemalt uurima. Enamasti tõdetakse, et psühholoogiline vaen on koolivägivalla
puhul inimesele isegi kahjulikum kui füüsiline raev. Inimesed on vahel üsna agressiivse loomuga (
või selle kalduvusega ) mõistusega olendid ja seda nii kõnepruugis kui ka füüsilises tegevuses. Kui
see nii ei oleks, siis me ei kuuleks midagi „päevauudistest“ koolivägivalla juhtumitest, inimröövidest,
terroriaktidest jne.
Noored panevad kuritegusid toime enamasti just gruppides. Väga harva tehakse kuritegusid
üksinda. Grupis olles saadakse üksteisest julgust, sest koos on julgem tunne. Tehakse asju, mida
üksinda olles ei tehta mitte kunagi. Nii et kuritegusid tehakse enamasti kambavaimus.
Noortepuntides on välja kujunenud hierarhia ja käsuliin. Grupis esineb alluvussuhe – kõik kuulavad
ühte. Selliseid kuritegelikke grupeeringuid iseloomustab ka nö. „vanglaromantika“ – „et olla kõva
mees, on vaja vanglast läbi käia“. Vangla on nende jaoks nagu mingi au asi. Kuritegeliku elu
idealiseerimine on kõikidel nendel liikmetel ühine nimetaja. Nad peavad sellist elustiili põnevaks ja
huvitavaks ning võtavad õppust kuritegelikku elu kajastavatest filmidest ja telesarjadest.
Meeldimise, kiindumise, kire, seksuaalse huvi, armumise ja armastuse vahel on palju seda, mis
kattuvad ja seostuvad. Kuid need kõik on siiski erinevad tunded. Meeldimine on inimese
teadvustatud ja mõistuslik hinnang kellegi teise inimese kohta. Näiteks paljud asjad võivad
inimesele meeldida. Kuid see ei ole valiv ega tunne, mis eristab ühte teisest. Kiindumust sageli ei
peeta armastuseks. Seda peetakse ühtekuuluvusvajaduseks, mis on ajas püsiv ja muutub kergesti
harjumuseks. Armumise taga peituvad aga bioloogilised protsessid. Sageli on täheldatud seda, et
inimese mõistus ei hooma armumist. Kuid see on valiv tunne ( näiteks inimesed sageli tunnevad, et
ainult see inimene on õige ). Armastus on armumine, seksuaalne kirg ja sõprus korraga. Seega
armastus on eelmised tunded kõik kokku. Kuid reaalses inimsuhete elus omab seks isegi suuremat
rolli kui armastus. Enamasti armutakse seksi pärast, mitte aga armastuse pärast. Armastus võib
suhtes kergesti osutuda alles teisejärguliseks. Seda eriti just noorema põlvkonna seas. Kas see on
normaalne? Paljud paarid on koos seksi pärast, mitte aga armastuse pärast. Nad võib olla ise seda
endale ei teadvustagi. Kuid selline sotsiaalne vorm on tegelikult samuti loomaliku päritoluga, s.t.
loomadele omane. Seks on üsna normaalne inimfüsioloogia avaldumisvorm. Kõik mehed soovivad
endale ilusat naist ja kõik naised soovivad endale nägusat meest. Inimese „sisemine ilu“ jääb
vähemalt alguses paljudel juhtudel tahtmatuks või lihtsalt teisejärguliseks. Kas selline asi on ikkagi
„mõistlik“? See on ju omane loomadele, mitte aga ei peaks olema haritud ja intellektuaalsetele
olenditele. Seksuaalsus on küll ilmselt väga vajalik inimese sigimisvõime korral, kuid sellega
kaasnev käitumine on selgelt loomaliku tendentsiga. Religioonis öeldakse selle kohta, et
„eelistatakse liha vaimule“. Inimeste iha kauni välimuse järele annab tegelikult mõista inimese
51