Download (1362Kb) - E-Ait

ja 29. detsmbrist 1946 (nr 52, lk 5) vigaste näidislausete parandamist oma keelenurgas. Ta
juhib lugejate tähelepanu ka sõnadele, mis hakkavad eesti keelest kaduma, näiteks ruttama
asemel tarvitatakse aina rohkem kiirustama (vt nr 43, 24.10.1948, lk 5). Ka sõnakuju
„shampanja“ ei ole enam kasutajate seas nii levinud (nr 26, 29.06.1952, lk 5). Keelemees
põhjendab kirja- ja häälduskuju kas subjektiivse keelemaitsega, teiste keelte (vene, saksa,
inglise, prantuse, rootsi jt) sõnavormidega või keeleajaloost lähtudes. Üsna sageli käib
artikleist läbi viide Elmar Muugi „Õigekeelsus-sõnaraamatule“ (1933-1946), vähem Johannes
Silveti „Eesti-inglise sõnaraamatule“ (1947). Mainitud on ka Georg Tuksami „Saksa-eesti
sõnaraamatut“ (1947), Johannes Voldemar Veski „Väikest eesti-saksa sõnaraamatut“ (1939),
Ferdinand Johann Wiedemanni „Eesti-saksa sõnaraamatut“ (1861) ja Richard Kleisi „Eesti
entsüklopeediat“ (1931-1937).
Johannes Aavik tõi Elmar Muugi ja teiste autorite tõekspidamisi kas eeskujuks või lükkas
neid ümber, et lugejaid paremini keeleküsimustes veenda. Aavik ärgitas lugejaid
keelearutluses kaasa mõtlema.„Muugi sõnaraamatus antakse mõlemad [sõnad] tähendusega
„krohv“ ja eelistusega „sikatuur“, mida Muuk kahjuks paremaks peab. Sest vastupidi just
„stukatuur“ on parem ja õigem. Põhisõna on ju „stukk“ (kipskrohv), mis Muuk ka annab, aga
mitte sikk […].“ (nr 27, 06.07.1952, lk 5) Väära keelekasutuse ennetustöö seas leiab ka
kordusettepanekuid – nii tüvesid kui ka tuletisi. Alapeatüki 2.1.4 eeskujul on ka selles osas
koostatud ülevaatlikud tabelid (vt tabel 3 ja 4) propageeritud sõnadest.
Propageerides nii enda kui ka teiste autorite vaateid rubriikides „Vigane ja õige eesti keel“,
„Halb ja hea eesti keel“ tegi keelemees tänuväärset tööd. Tänase päevani kasutame
igapäevaselt viit (vt tabel 3) Rootsi-perioodi kordusettepanekut - häirima, hälin, meede,
möönma ja veenma. Ühtegi Rootsi-perioodi uudissõna neis rubriikides kajastamist ei leidnud.
47