õiguskantsleri 2007. aasta tegevuse ülevaade

ÕIGUSKANTSLER JA TÄITEVVÕIM
Eelnevast tulenevalt peab kriminaalkorras isiku vabadust piirav kohtuotsus olema langetatud karistusseadustikus sätestatud
normide kohaselt ning järgides kriminaalmenetluse seadustikuga kehtestatud menetluskorda. Kohus määrab
karistust mõistes kindlaks vangistuse kestvuse, nimetades otsuses sageli ka karistuse kandmise aja alguse kuupäeva
(eelkõige juhtudel, kui on tegu liitkaristuse mõistmise või eelvangistuses viibinud kahtlustatavaga). Probleemiks on
aga see, et kohus ei nimeta otsuses karistuse lõppkuupäeva. Viimane aga ei tähenda, et kohtu mõistetud karistuse
kestvus poleks määratletud ja vangla peaks hakkama seda sisuliselt määrama. Karistuse tähtaja arvutamist reguleerib
KarS § 67, mille järgi arvutatakse vangistuse tähtaega aastates, kuudes ja päevades.
Karistusseadustiku kommenteeritud väljaande järgi on karistustähtaja arvestamisel päevades arvestusühikuks üks astronoomiline
päev (24 tundi). 294
Karistusseadustiku süstemaatilisel tõlgendamisel nähtub, et KarS § 67 (“Karistuse tähtaegade arvutamine”) asub neljandas
peatükis “Karistuse kohaldamine”. Karistuse kohaldamise all mõeldakse karistusõiguses karistuse mõistmist
kohtu poolt või karistuse määramist kohtuvälise menetleja poolt. 295 Karistuse kohaldamise alustena käsitleb karistusseadustik
karistuse mõistmist või määramist, karistuse kohaldamist mitme süüteo eest ning sellega seoses olevat
tähtaegade arvutamist. 296 Eelnevast tuleneb, et karistuse kohaldamine toimub üksnes kohtu või kohtuvälise menetleja
poolt. Seejuures sätestab KarS § 67 tähtajalise karistuse kehtivuse arvutamise mõõtühikud (aastad, kuud ja päevad),
millega määratakse kindlaks karistuse suurus karistusraamide piires. Karistusraamid tulenevad eelkõige karistusseadustiku
eriosa normis sisalduvast sanktsioonist, kus on sätestatud karistuse liik ja määr. Karistuse tähtaja arvutamine ei
ole asi iseeneses, vaid tegemist on karistuse kestvuse kindlaks määramisega. See kuulub üksnes kohtu pädevusse ja ei
ole vanglate otsustada.
Karistuse tähtaja arvutamine on materiaalse karistusõiguse küsimus ning osa kohtumenetluse käigus tehtavatest otsustustest.
Karistusaeg saab olla üksnes nii pikk kui see on kohtuotsusega mõistetud. Täidesaatval võimul puudub
pädevus muuta karistuse tähtaega pikemaks või lühemaks, kuna põhimõtteliselt tuleneb karistuse lõppkuupäev kohtuotsusest.
Juurdunud kohtupraktika järgi ei kirjutata karistusest vabanemise kuupäeva kohtulahendisse ning ükski
õigusnorm ei ole kuupäeva arvutamiseks otseselt kohaldatav. Lahenduse leidmiseks on vaja tõlgendada karistusseadustiku
ja põhiseaduse norme, arvestades materiaalse karistusõiguse printsiipe.
Kõne alla tuleb lähtumine KrMS § 171 lõigetest 1 ja 2. Kuigi KrMS § 171 lg 1 järgi ei arvata tähtaja hulka tundi ega
päeva, millest loetakse tähtaja algust, siis lõige 2 lisab, et isiku kahtlustatavana kinnipidamise või vahistamise korral
arvutatakse tähtaega kinnipidamise hetkest. Oma olemuselt on KrMS § 171 kohaldatav üksnes kriminaalmenetluses
menetlustähtaegade arvutamisele. Seejuures laieneb nimetatud sätte lõikes 2 sätestatud erisus vaid kahtlustatavana
kinnipidamisele ning vahistamisele. Seega kõnealuse sätte eesmärk ei ole otseselt karistuse lõppemise kuupäeva arvutamine,
kuid seda saab kasutada võimaliku lahendusena, arvestades vahistatu ja süüdimõistetu sarnast olukorda
põhiõiguste (vabaduse) riive olemuse taustal.
Kuigi üldiselt ei peeta õigeks liigitada põhiõigusi rohkem ja vähem tähtsateks, siis ometi loetakse teatud põhiõigusi
kaalukamateks, sealhulgas on kaalukas õigus vabadusele ja isikupuutumatusele (PS § 20). 297 Seejuures võib vabadust
võtta üksnes seaduses sätestatud juhtudel ja korras põhiseaduses sõnaselgelt loetletud eesmärkidel. Isikult füüsilise vabaduse
võtmine on väga intensiivne põhiõiguse riive.
Sellest tulenevalt on seadusandja KrMS § 171 lõikes 2 ette näinud, et isiku kahtlustatavana kinnipidamise (vahistamise)
korral arvutatakse tähtaega kinnipidamise hetkest. Seega arvestatakse vahistatu puhul füüsilise vabaduse piiramist
alates hetkest, kui vabadus võeti. Antud regulatsiooni eesmärk on tagada põhiõiguse intensiivse riive korral isikule
maksimaalselt soodsad tingimused, et riive ei osutuks ebaproportsionaalselt tugevaks.
Riigikohus on sedastanud, et mida intensiivsem on põhiõiguste riive, seda mõjuvamad peavad olema riivet õigustavad
põhjused. 298 Samuti on Riigikohus võtnud seisukoha, et riive peab olema teostatud viisil, mis kahjustab kõige vähem
isiku õigusi. 299 Seda tuleb arvestada ka isiku kinnipidamisel – isikult ei tohi vabadust võtta kauemaks, kui see on
ettenähtud kohtuotsuses, ning järgida tuleb, et vabaduse piiramine toimuks isikule kõige vähem lisakannatusi põhjustavalt.
300
Kriminaalmenetluse koodeks ei sisaldanud KrMS § 171 lõikega 2 analoogset erandit, kuid Riigikohus on leidnud
järgmist: “KrMK §-s 85 sätestatakse reeglistik tähtaegade arvutamiseks menetlustoimingute läbiviimisel. Nende – kas
4. OSA 3. OSA 2. OSA
294 J. Sootak, P. Pikamäe. Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn 2004, § 67 komm 2.
295 RKÜKo 17.03.2003, nr 3-1-3-10-02, p 25.
296 J. Sootak, P. Pikamäe. Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn 2004, § 56 komm 2.
297 Nt RKHKo 09.06.2006, nr 3-3-1-20-06, p 15: “[…] oli isiku õiguseks, mida piirati, üks olulisemaid põhiõigusi – vabadus.” Põhiõiguste riive
intensiivsuse mõttes on tuginedes Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale eristatud vabaduse võtmist ja piiramist – vt RKHKo 24.11.2005, nr
3-3-1-61-05, p 33: “[…] selle üle otsustamisel, kas on tegemist vabaduse võtmisega Konventsiooni art 5 tähenduses või vabaduse piiramisega,
tuleb arvesse võtta konkreetse asja kõiki asjaolusid, sh kohaldatava vahendi tüüpi, kestvust, tagajärgi ja kohaldamise viisi. Vabaduse võtmine ja
vabaduse piiramine erinevad üksnes riive intensiivsuse määras […].”
298 RKPJKo 05.03.2001, nr 3-4-1-2-01.
299 Vt RKPJKo 17.03.1999, nr 3-4-1-1-99.
300 Vt R. Maruste. Konstitutsionalism ning põhiõiguste ja -vabaduste kaitse. Tallinn 2004, lk 137–138.
107