õiguskantsleri 2007. aasta tegevuse ülevaade

ÕIGUSKANTSLER JA RIIGIKOGU
Järgmise jälitustegevuse ajendina sobib koos käsitleda julgeolekukontrolli 120 teostamist, vajadust otsustada isiku sobivus
töö- või teenistuskohale (JTS § 9 lg 1 p-d 5–7) ning isiku vastavust JTS § 9 lg 2 punktides 1–6 nimetatud loa
saamise tingimustele. Kõigil nimetatud juhtudel taotleb isik riigilt mingit tema jaoks positiivset sooritust ning isiku
seaduses sätestatud tingimustele vastavuse kontrollimiseks toimuv taustakontroll võib teatud juhtudel olla loa jmt saamise
eelduseks (korrakaitse eesmärk). Seega on asjakohane eeldada, et isik, kes esitab vastava taotluse ning kinnitab, et
vastab seaduses sätestatud nõuetele, mis on töökoha või loa saamise eelduseks, võib arvestada sellega, et riigil on õigus
kontrollida tema tausta ning esitatud andmete õigsust.
4. OSA 3. OSA 2. OSA 1. OSA
22
Et jälitustoimingute tegemine oleks ühelt poolt isiku jaoks ette nähtav ning teisest küljest seaduslikku eesmärki
järgiv, peab seadusest tulenema ka andmete ring, mida jälitusasutus võib taustakontrolli käigus koguda ja töödelda.
Negatiivse näitena peab välja tooma JTS § 9 lg 1 p 5, mille järgi on jälitusmenetluse ajendiks vajadus otsustada isiku
juurdepääs jälitusteabele või isiku lubamine tööle jälitusasutusse. Selle aluse puhul jääb ilma vajalike eelteadmisteta
arusaamatuks, kes on need isikud, kelle jälitusasutusse tööle lubamiseks taustakontrolli on vaja teha ning kust tulenevad
nõuded, millele isik peab töölesaamiseks vastama. JTS § 6 lõikes 1 nimetatud jälitusasutustes täidavad põhiülesandeid
ju politsei-, piirivalve- vangla- jm riigiametnikud, kes nimetatakse ametisse, mitte ei võeta tööle töölepingu
alusel (nagu abiteenistujaid). JTS § 15 lõikest 1 siiski nähtub, et isikuid võib jälitusasutusega salajasele koostööle
kaasata töölepingu alusel. Ainus seadusest tulenev nõue, millele kaastöötaja vastama peab on JTS § 14 lg 1 kohaselt
täisealisus. Muude andmete kontrollimiseks vähemalt jälitustegevuse seadusest endast õigust ei tulene.
Sekkumisnormi ettenähtavusega seondub ka isiku nõusoleku aspekt. Riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse
§ 47 lg 6 sätestab selgesõnaliselt, et julgeolekukontrolli ehk riigisaladusele juurdepääsuloa andmise nõuetele vastuse
kontrolli võib teha üksnes isiku eelneva allkirjastatud nõusoleku korral. Teiste taoliste jälitusmenetluse ajendite puhul
jälitustegevuse seadus ega vastavad eriseadused (nt relvaseadus ja turvaseadus) isiku eelnevat teavitamist ja nõusoleku
saamise kohustust ei sätesta. 121
Kõnealustel juhtudel ei ole tegemist klassikalise isikuandmete salajase kogumisega ja isikule, kelle eraelu puutumatust
riivatakse, peaks olema teada andmete kogumise ja töötlemise eesmärk ja ulatus. Siiski on õigusselguse põhimõttega
rohkem kooskõlas see, kui kõigil analoogsetel juhtudel isikut isikuandmete varjatud kogumise võimalusest, ulatusest
ja eesmärgist eelnevalt teavitatakse.
Iseseisva jälitusmenetluse eesmärgina on JTS § 9 lg 1 punktis 7 1 sätestatud tunnistajakaitse teostamiseks teabe kogumise
vajadus. Kuigi tunnistajakaitse instituut on tihedalt seotud kriminaalmenetlusega, on tegu menetlust tagava
meetmega, mis lähtub ohutõrje eesmärgist. Tunnistajakaitse teostamisel on jälitustoimingute tegemise volitus antud
tunnistajakaitse seaduse (TuKS) § 10 lg 2 p 6 alusel tunnistajakaitse kohaldamisega seonduvate asjaolude 122 väljaselgitamiseks
ning § 18 lg 3 alusel tunnistajakaitse kaitseabinõude teostamiseks. Seega on tunnistajakaitse teostamiseks vajaliku
jälitustegevuse rakendamise eesmärk vajalikul määral piiritletud. Arvestada tuleb sellega, et tunnistajakaitse menetluse
alustamiseks ja kaitseabinõude rakendamiseks on vajalik ka isiku enda nõusolek (TuKS § 2 ls 2 ja 9 lg 1 p 1,
§ 14 lg 1) ja kaitseabinõusid rakendatakse kaitsealuse isiku huvides. Tunnistajakaitse eesmärgil on proportsionaalne,
erandina võrreldes teiste kriminaalmenetlusväliste jälitusmenetlustega, lubada teabe kogumisel riivata sõnumisaladust
(JTS § 12 lg 3 1 ). TuKS § 14 lg 1 kohaselt võtab kaitsealune isik kaitselepingu allkirjastamisega endale kohustuse alluda
kaitseabinõudest tulenevatele piirangutele, aga kas alluda tuleb ka sõnumisaladuse riivet sisaldavatele piirangutele?
Sellesse tuleb suhtuda kriitiliselt, kuna seaduse tekstist ei tulene üheselt kas kaitsealust võib pealt kuulata, kas teda
võib pealt kuulata ainult tunnistajakaitse kohaldamisega seonduvate asjaolude väljaselgitamiseks või ka kaitseabinõude
rakendamise ajal. Isikute kohta, kes ohustavad või võivad ohustada kaitsealust isikut, saab jälitustegevust teostada ju
ka konkreetsete isiku-, vara- või õigusemõistmisevastaste kuritegude ennetamiseks ja tõkestamiseks JTS § 9 lg 1 p 3
alusel.
Viimase jälitusmenetluse alustamise ajendina nimetab JTS § 9 lg 1 p 8 vajadus täita välislepingutest ja rahvusvahelistest
konventsioonidest tulenevaid kohustusi. Selle ühelt poolt PS §-ga 123 koosmõjus tõlgendatava isikuandmete
salajase kogumise aluse puhul tekib samuti mitmeid õiguslikult olulisi küsimusi: (1) Kas rahvusvahelise kriminaalmenetlusalase
koostöö käigus välisriigi taotlusel jälitustoimingu teostamisel on õiguslikuks aluseks tõendite kogumise
eesmärk või rahvusvahelise kohustuse täitmise eesmärk? (2) Kas rahvusvahelise kohustuse täitmine on haldusmenetlus
ja kas ning kuidas laieneb sellele ultima ratio põhimõte? (3) Kuidas toimub rahvusvahelise kohustuse täitmise käigus
teostatud jälitustoimingust teavitamine ja teavitamises edasilükkamine? Isikuandmete varjatud kogumist sisaldavate
120 Riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse § 49 lg 1 kohaselt laieneb jälitustegevuse seadus üksnes Kaitsejõudude Peastaabi teostatavale
julgeolekukontrollile. Kaitsepolitseiamet ja Teabeamet juhinduvad julgeolekukontrolli teostamisel julgeolekuasutuste seadusest. Kuna eesmärk
kõigi asutuste puhul sama, on julgeolekukontrolliga seonduv käsitletud üksnes jälitustegevuse seaduse kontekstis.
121 Seda on siiski silmas peetud de lege ferenda Riigikogu menetlusse esitatud kriminaalmenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse
eelnõus (viide 48).
122 TuKS § 10 lg 1: “(1) Tunnistajakaitse taotluse menetluse käigus tuvastatakse ja hinnatakse: 1) kas kaitstava antavad tõendid on kriminaalmenetluse
seisukohast vajalikud ja kas neid ei ole võimalik asendada muude tõenditega; 2) kas kaitstav on andnud tõeseid ütlusi ja kas ta on
valmis seda tegema kuni kriminaalmenetluse lõppemiseni; 3) milline on kaitstava karistatus, milliseid kriminaal- ja tsiviilõiguslikke kohustusi
ning piiranguid ta kannab; 4) milline on kaitstava tervise seisund; 5) millised õigusvastased mõjutused võivad kaitstavat ohustada; 6) kas
peale kaitstava on kaitseabinõusid tarvis rakendada tema perekonnaliikmete või lähedaste elu või tervise või vara suhtes; 7) milliseid võimalikke
kaitseabinõusid ning millise aja kestel tuleks kohaldada ja kas nende kohaldamiseks on olemas vajalikud ressursid; 8) kas kaitseabinõude
kohaldamisega võivad ohtu sattuda mõne teise isiku õigused ja seaduslikud huvid.”