õiguskantsleri 2007. aasta tegevuse ülevaade

ÕIGUSKANTSLER JA RIIGIKOGU
Grupeerides erinevaid JTS §-s 9 nimetatud jälitusmenetluse ajendeid, saab välja tuua järgmised isikuandmete varjatud
kogumise eesmärgid:
– vajadus koguda tõendeid kriminaalmenetluses (JTS § 9 lg 1 p 1);
– isiku teadmata kadunuks jäämine, kahtlustatava või süüdistatava kõrvalehoidumine kriminaalmenetlusest
või süüdimõistetu kõrvalehoidumine kriminaalkaristuse täitmisest (JTS § 9 lg 1 punktid 2 ja 4);
– vajadus koguda teavet kuritegude ärahoidmiseks ja tõkestamiseks (JTS § 9 lg 1 p 3);
– vajadus teostada julgeolekukontrolli või otsustada isiku sobivus töö- või teenistuskohale või juurdepääs jälitusteabele
(JTS § 9 lg 1 punktid 5–7);
– tunnistajakaitse teostamiseks teabe kogumise vajadus (JTS § 9 lg 1 p 7 1 );
– vajadus täita välislepingutest ja rahvusvahelistest konventsioonidest tulenevaid kohustusi (JTS § 9 lg 1 p 8);
– seaduses nimetatud loa andmisel taotleja tausta või usaldusväärsuse või tema esitatud andmete kontrollimiseks
(JTS § 9 lg 2 punktid 1–6).
Eelnevalt sai märgitud, et eesmärkide ring, mille saavutamiseks PS § 26 lg 2 lubab riivata eraelu puutumatust, on
lai. Hinnates JTS §-s 9 sätestatud jälitusmenetluse ajendeid PS § 26 lg 2 valguses, võib öelda, et jälitusmenetluse eesmärgid
mahuvad põhimõtteliselt põhiseadusega lubatud piiridesse. Samas tekib olemasoleva regulatsiooni valguses
mitmeid probleeme eelkõige lubatud piirangute ettenähtavuse aspektist, samuti ei ole kõigi eesmärkide puhul selge,
kes ja millises ulatuses võib isikuandmete salajase kogumise toiminguid teha. Probleemide väljatoomiseks tuleb esmalt
analüüsida jälitustegevuse üksikuid ajendeid ja seejärel hinnata neid õigusselguse aspektist jälitustegevuse seaduse ja
teiste regulatsioonide taustal.
4.1.2. Jälitustegevuse üksikute ajendite analüüs
Kriminaalmenetluses tõendite kogumise vajadus (kriminaaljälituslik eesmärk) on sisustatav kriminaalmenetluse
seadustiku regulatsiooni abil. Milliseid andmeid jälitustoimingutega võib jälitustoimingutega koguda, see tuleneb
KrMS §-des 62 ja 403 2 toodud tõendamiseseme asjaolude loetelust. Tõendamiseseme asjaolude loetelu ei määratle
siiski üheselt isikute ringi, keda võib näiteks KrMS § 118 alusel pealt kuulata: kas lisaks kahtlustatavale ja süüdistatavale
on hõlmatud muud kuriteo või kurjategijaga puutumust omavad isikud? Kriminaalmenetluses on tõe väljaselgitamine
oluline eesmärk, mis võib teatud juhtudel õigustada ka muu kui kahtlustatava enda kohta varjatud teabe
kogumist, eeldusel, et see teave on tõenduslikult hädavajalik ja, et isikut teavitatakse andmete kogumisest tagantjärgi.
Tuleb lisada, et kriminaalmenetluse seadustikus on piiritletud kuritegude ring, mille kohta tõendite kogumiseks võib
jälitustoiminguid teha (KrMS § 110) ning kriminaalmenetluslikku jälitust piirab üldsättena ka KrMS § 110 lõikest 1
tulenev ultima ratio printsiip. 104 Erialakirjanduses on juhitud tähelepanu sellele, et mujal Euroopas on valitsev
seisukoht, mille kohaselt jälitustoimingutega tõendite kogumine võiks olla lubatud üksnes organiseeritud kuritegevuse
puhul. 105 Eestis kehtiv jälitustegevuse seadus ega kriminaalmenetluse seadustik sellist kitsendavat tingimust ei sisalda.
Isiku teadmata kadunuks jäämine ja kriminaalmenetlusest või -karistusest kõrvalehoidumine on ajendid, mis mahuvad
laiemas mõttes korrakaitse eesmärgi alla. Kahtlustatava, süüdistatava ja süüdimõistetu kõrvalehoidumine kriminaalmenetlusest
või karistuse täitmisest on vaadeldavad ohuna kriminaalmenetlusele. Kuigi jälitustegevuse seaduse
sõnastuses ei ole üheselt piiritletud toimingu eesmärki, saab selle tuletada teadmata kadunuks jäämise või kriminaalmenetlusest
kõrvalehoidumise olemusest – eesmärk on isiku leidmine.
Isiku teadmata kadumisega seonduvat on kehtivas õiguskorras puudutatud mitmetes seadustes. Teadmata kadunud
isiku mõiste ise on toodud üksnes tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-s 17, mille järgi loetakse teadmata kadunuks
isik, kelle viibimiskoha, elusoleku või surma kohta puuduvad andmed niivõrd pika aja jooksul, et vastavalt
asjaoludele on tõsiseid kahtlusi tema elusoleku suhtes. Isiku teadmata kadunuks jäämise fakti tuvastamine ja isiku
surnuks tunnistamine tsiviilkohtus on vajalik ja võimalik eeskätt seoses eraõiguslike tagajärgede saavutamisega (nt perekonnaõiguslikud
aspektid, vara hooldus, pärandiküsimused). Politseiseaduse (PolS) § 12 lg 1 p 11 järgi on teadmata
kadunud isikute tagaotsimine politsei ülesandeks. Õiguskorra ühtsuse põhimõttest lähtudes peaks ka politsei oma
tegevuses lähtuma just TsÜS §-s 17 toodud definitsioonist. See tähendab, et enne jälitustoimingute teostamist on vaja
tuvastada asjaolud, mis annavad alust pidada isikut teadmata kadunuks. Teisalt on PolS § 12 lg 1 p 11 alusel politsei
ülesandeks lisaks teadmata kadunud isikute tagaotsimisele ka ebaseaduslikult Eestis viibivate ja teiste isikute tagaotsimine
seaduste ja teiste õigusaktidega ettenähtud korras. Jälitustegevuse seadus ei loo aga seaduslikku alust kasutada
selliste isikute tagaotsimisel teabe saamiseks jälitustoiminguid. Küll võib politseil tekkida praktiline vajadus omaniku
nõusolekuta nt mobiiltelefoni positsioneerimiseks või viimase kõne kärjetunnuse (tunnus, mis näitab millisest tugijaamast
mobiiltelefoniteenus algatati või millises tugijaamas lõpetati) väljaselgitamiseks, kui on alust arvata, et omanik
on eksinud või võib muul põhjusel esineda oht tema elule või tervisele. Politseil on üldine kohustus sellises olukorras
sekkuda (PolS § 13 lg 1 p 2), kuid puudub selge õiguslik alus teabe saamiseks vajaliku toimingu sooritamiseks, olgugi
et sellises olukorras teabe kogumisega ei kaasne vajadust seda isiku eest varjata.
4. OSA 3. OSA 2. OSA 1. OSA
104 KrMS § 110 lg 1: “Kriminaalmenetluses on lubatud tõendeid koguda jälitustoimingutega, kui tõendite kogumine muude menetlustoimingutega
on välistatud või oluliselt raskendatud ning kriminaalmenetluse esemeks on esimese astme kuritegu või tahtlikult toimepandud teise
astme kuritegu, mille eest on ette nähtud karistusena vähemalt kuni kolm aastat vangistust.”
105 E. Kergandberg (viide 32), lk 551.
19