õiguskantsleri 2007. aasta tegevuse ülevaade

ÕIGUSKANTSLER JA TÄITEVVÕIM
oluline isiku põhiõigus; kohtusse pöördumise õigus peab tagama isiku õiguste võimalikult tõhusa lünkadeta kaitse.
Hagi tagamise avalduselt kautsjoni nõudmine riivab aga isiku põhiõigust tõhusale menetlusele enda kaitseks ja sellest
tulenevat õigust pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse. Kuna kautsjoni tasumisega võib kaasneda ka rahaline minetus
(kui kautsjoni ei tagastata), siis võib sellest saada omandiõiguse (PS § 32) riive. 267
(4.2) Põhiõiguste piiramine on kooskõlas põhiseadusega, kui piirang on formaalselt ja materiaalselt õiguspärane.
Põhiõiguste piiramise formaalne põhiseaduspärasus eeldab esiteks põhiseaduses sätestatud pädevuse, vormi- ja menetlusnõuete
järgimist, teiseks PS § 13 lõikest 2 tuleneva õigusselguse tagamist ning kolmandaks PS § 3 lg 1 lausest 1
tulenevast parlamendireservatsioonist kinnipidamist.
Tsiviilkohtumenetluse seadustikus sisalduvad normid, mille kohaselt hagi tagamise avalduselt tuleb tasuda kautsjoni
5% hagi tagamisega taotletu harilikust väärtusest, on kehtestatud Riigikogus menetluskorda järgides seadusega, korrakohaselt
välja kuulutatud ja avaldatud ning seega vastavad ülalnimetatud formaalse põhiseaduspärasuse tingimustele.
Seetõttu keskendus õiguskantsler üksnes piirangu materiaalse õiguspärasuse kontrollile.
Riive materiaalse õiguspärasuse eeldused on seaduse legitiimne eesmärk ning PS § 11 lausest 2 tuleneva proportsionaalsuse
põhimõtte järgimine. PS § 11 ls 2 järgi peavad põhiõiguste ja -vabaduste piirangud olema demokraatlikus
ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Sellest lausest tulenevale proportsionaalsuse
põhimõttele vastavust tuleb kontrollida järjestikuliselt kolmel astmel – kõigepealt abinõu sobivust, siis
vajalikkust ja vajadusel ka proportsionaalsust kitsamas mõttes ehk mõõdukust. 268
4. OSA 3. OSA 2. OSA
88
(4.3) PS § 15 lg 1 ls 1 ei sisalda seadusereservatsiooni. Siiski on ka reservatsioonita põhiõiguste piiramine lubatav, kui
seda tingivad muud põhiseaduslikud väärtused. Seega on põhiseaduslikult lubatava piirangu põhjus ka laiemalt õigus
tõhusale menetlusele enda kaitseks.
Hagi tagamise kautsjoni kehtestamine on oluline muudatus hagi tagamise süsteemis võrreldes varasema regulatsiooniga.
Selle uuenduse eesmärki selgitati tsiviilkohtumenetluse seadustiku eelnõu seletuskirjas väga põgusalt: “Eelnõu
eesmärk on arendada kehtiva õiguse hagi tagamise instituuti edasi, andes kohtu käsutusse täiendavaid võimalusi, samas
piirates alusetute hagi tagamise taotluste esitamist. […] Alusetute taotluste esitamist peaks aitama vähendada ka
kavandatav kautsjoni nõudmine hagi tagamise avalduselt.” 269
Nagu eelnevalt välja toodud, väitis justiitsminister, et hagi tagamise avalduste vähendamine ei olnud muudetud regulatsiooni
põhieesmärk. Siiski on see ainus seaduseelnõu seletuskirjas välja toodud põhjendus ning oli seetõttu eelnõu
väljatöötajate ja seadusandja silmis ilmselt olulisim.
Püüdes ülaltoodud põhjenduste alusel formuleerida seadusandja eesmärki (eesmärke) hagi tagamise kautsjoni kehtestamisel,
jõudis õiguskantsler järgmisele tulemusele.
Eelnõu väljatöötaja ega seadusandja ei ole eelnõu seletuskirjas sõnastatud üheselt muudatuse eesmärki. Arvestades,
et kõikvõimalikud lõivud, kautsjonid ja muud tasud kohtumenetluse toimingutelt piiravad isikute ligipääsu kohtule
270 , piirab nende kehtestamine alati isikute põhiseaduslikke õigusi ning peab seetõttu olema väga hästi läbi mõeldud,
igakülgselt kaalutud ja adekvaatselt põhjendatud. Seaduseelnõu seletuskirjas ainsa põhjendusena välja toodud alusetute
hagi tagamise avalduste vältimine ei saa olla eesmärk iseeneses, vaid kõigest vahend seadusemuudatuse tegeliku
eesmärgi saavutamiseks, milleks on kohtute ja kohtunike töökoormuse üldine vähendamine. Kautsjoni kehtestamise
abil soovitakse tagada kohtusüsteemi efektiivne toimimine ning seeläbi isikute õiguste parem kaitse, arvestades nii
konkreetse kohtuasja menetlemist kui ka kohtusüsteemi funktsioneerimist üldisemalt. Kuigi usaldusväärne statistika
hagi tagamise kohta puudub, võib nõustuda justiitsministri hinnanguga, et võrreldes hagiavalduste arvuga esitatakse
ka hagi tagamise avaldusi küllaltki palju, see tähendab, et on võimalik, et esitatakse ka läbimõtlematuid ja alusetuid
avaldusi. Nende taotluste läbivaatamine on kahtlemata kohtunike jaoks koormav, seda enam, et seadus näeb selleks
ette väga lühikese tähtaja (TsMS § 384 lg 1). Seetõttu on laekuvate avalduste hulga vähendamine ilmselt seotud sooviga
vähendada kohtunike üldist töökoormust, et neil jääks rohkem aega tegeleda põhikohtuasjadega, ning seeläbi
tõsta kohtusüsteemi efektiivsust ja parandada isikute õiguste kaitset.
267 RKPJKo 15.06.2007, nr 3-4-1-9-07, p 20 ja 22: “Põhiseaduse § 32 näol on tegemist üldise varalisi õigusi kaitsva normiga, mille kaitse ulatub
kinnis- ja vallasasjade kõrval ka rahaliselt hinnatavatele õigustele ja nõuetele. Sealhulgas hõlmab mõiste “omand” ka raha. […] Seega kujutab
KTS § 25 21 alusel täitemenetluses võlgnikust AS-lt G.S.G.Oil sissenõutav kohtutäituri lisatasu 0,5% arestitud kinnisasja väärtusest endast ASle
G.S.G.Oil põhiseaduse § 32 lõikega 2 tagatud omandi valdamise, kasutamise ja käsutamise vabaduse riivet. Kuna kohtutäituri lisatasu näol
on tegemist avalik-õigusliku rahalise kohustusega, kuulub selline omandiõiguse riive samaaegselt ka PS § 113 kaitsealasse ning peab vastama
sellest sättest tulenevatele nõuetele.”
268 RKPJKo 06.03.2002, nr 3-4-1-1-02, p 15.
269 Tsiviilkohtumenetluse seadustiku eelnõu seletuskiri seisuga 01.01.2007, nr 208 SE, 40. peatükk, kättesaadav arvutivõrgus: http://www.riigikogu.ee/.
270 Euroopa Inimõiguste Kohtu 17.07.2007 otsus asjas Mehmet ja Suna Yiğit v. Türgi, p 34: “According to the Court’s case-law, a financial limitation
may be imposed in the interests of a fair administration of justice. In the past, the Court has held that the requirement to pay fees to civil courts
in connection with the claims which they are asked to determine cannot be regarded as a restriction on the right of access to a court that is incompatible
per se with Article 6 § 1 of the Convention. It reiterates, however, that the amount of the fees assessed in the light of the particular circumstances
of a given case, including the applicant’s ability to pay them, and the phase of the proceedings at which that restriction has been imposed, are factors
which are material in assessing whether or not a person enjoyed the right of access and had “a ... hearing by [a] tribunal”.”