õiguskantsleri 2007. aasta tegevuse ülevaade

ÕIGUSKANTSLER JA TÄITEVVÕIM
menetleja või menetlusosalise poolt läbiviidavate toimingute puhul on täiesti loogiline lähtuda KrMK § 85 lg-s 1
sätestatud põhimõttest, et tähtaegade arvutamisel ei arvestata tähtaja hulka seda tundi ega ööpäeva, millest loetakse
tähtaja algust. Selline regulatsioon võib olla käsitatav ka teatud vastutulekuna nii menetlejale kui ka menetlusosalisele,
kuid tegelikult on selline tähtaja arvutamine lihtsalt kokkulepe, mida on raske mingile välisele faktorile tuginevalt
vaidlustada. Samas ei saa KrMK §-s 85 sätestatud tähtaegade arvutamise reeglistikku kasutada kõigi kriminaalmenetluses
aktualiseeruvate tähtaegade puhul ja seda eriti mitte isikute põhiõiguste piiramisega seonduvate tähtaegade
puhul. Nii näiteks ei saa Põhiseaduse § 21 lg-s 2 ja KrMK § 11 lg-s 2 või KrMK §-des 73 ja 74 sätestatut tõlgendada
KrMK § 85 kohaselt nii, et isiku vabaduse piiramise või selle võtmise aega tuleks kriminaalmenetluses hakata lugema
vabaduse piiramise või võtmise hetkele järgnevast tunnist või päevast. Selliste – põhiõiguste piiramisega seotud tähtaegade
kulgemist tuleb lugeda arvates vastava põhiõiguse piiramise või võtmise hetkest.” 301
Tulenevalt kriminaalmenetluse käigust kohaldatakse vajadusel kahtlustatavale kriminaalmenetluse tagamiseks tõkendina
vahistamist. Olukorras, kus süüdimõistetule on eeluurimise käigus kohaldatud tõkendina vahistamist, loetakse
karistusaja hulka ka eelvangistuses viibitud aeg, kusjuures aeg isiku kahtlustatavana kinnipidamise hetkest. See tähendab,
et süüdimõistetul, kes on kriminaalmenetluse ajal viibinud vahi all, loetakse kohtuotsuses karistusaja alguseks
kinnipidamise hetke. Süüdimõistetul, kes kriminaalmenetluse käigus vahi all pole viibinud, karistuse aja hulka
vanglas veedetud esimest päeva praeguse praktika kohaselt ei loeta (karistusaja kulgemist hakatakse lugema vanglasse
jõudmisele järgneval päeval). Seda kinnitab ka käesolev juhtum: avaldajale määrati 5-kuuline vangistus ning karistuse
alguseks loeti 01.09.2006, kuid vangla määras avaldaja vabanemise kuupäevaks 01.02.2007, st üks päev rohkem kui
viis kuud. Seega on süüdimõistetu, kes on kriminaalmenetluse käigus olnud vahistatu, paremas olukorras kui süüdimõistetu,
kellele tõkendina vahistamist kohaldatud ei ole.
4. OSA 3. OSA 2. OSA
Põhiõiguste riive seisukohalt on kahtlustatava vahistamine ja süüdimõistetule vangistuse kohaldamine sarnased – mõlemal
juhul piiratakse isiku füüsilist vabadust. See tähendab, et vangistus karistusena ja vahistamine kriminaalmenetluse
tagamise vahendina on põhiõiguse riive intensiivsuselt võrreldavad. Põhiseadusega konformse tõlgendamise
maksiimist lähtudes tuleb võrdsete riivete puhul kohelda isikuid sarnaselt. Vahistamise puhul hakatakse kinnipidamist
lugema hetkest, kui isikult reaalselt vabadus võeti. Vangistuse korral aga hakatakse praeguses praktikas kinnipidamise
kulgemist arvestama hakata aga vabaduse võtmisele järgnevast päevast. Igasugusel eesmärgil füüsilise vabaduse
piiramisel tuleb lähtuda samadest tingimustest ning isikute võrdsusest. Antud kontekstis pole oluline, kas tagatakse
kriminaalmenetlust või alustatakse vangistuse täideviimist. Võrdsete tingimuste kohaldamisel tuleb eelistada sellised
tingimusi, mis on isikule kõige soodsamad.
Süüdimõistetule vahistatuna kinnipidamisasutuses viibitud aja arvutamist karistusaja hulka on Riigikohus käsitlenud
näiteks järgmiselt: “17. juuli 2000. a mõisteti M. Londile Lääne-Viru Maakohtu kohtuotsusega karistuseks üks aasta
vabadusekaotust. Alates 23. märtsist 2000. a võeti M. Lond vahi alla ja enne karistuse kandmisele asumist teda enam
ei vabastatud. Seega oleks üks aasta vabadusekaotust täitunud 22. märtsil 2001. a, kuna arvesse tuleb võtta ka vahi
alla võtmise päev. Eeluurimise ajal oli M. Lond olnud veel vahi all ka ajavahemikul 15.–23. juuli 2000. a, s.o üheksa
päeva, millised tuli mõistetud karistusest lugeda kantuks vastavalt KrK §-le 45. Seega pidi M. Lond selle kohtuotsuse
kohaselt vabanema 13. märtsil 2001. a. Nimetatud kriminaalasjas tehti Tartu Maakohtus kohtuotsus 12. märtsil
2001. a ja karistuse kandmise aja alguseks määrati samuti 12. märts 2001. a. Kuna 12. märts on kohtuotsusega arvatud
viimase karistuse hulka, siis jäi M. Londil Lääne-Viru Maakohtu 17. juuli 2000. a kohtuotsusega mõistetud karistusest
kandmata kaks päeva vabadusekaotust, s.o 12. ja 13. märts ja vaid need kaks päeva oli võimalik liita viimase
kohtuotsusega mõistetud karistusele.” 302
Õiguskantsler võttis seisukoha, et karistuse kandmise alguseks tuleb lugeda konkreetne hetk, mil süüdimõistetu kinnipidamisasutusse
karistuse kandmisele saabus.
(5) Õiguskantsler tegi justiitsministrile soovituse õiguspärasuse ja hea halduse tava järgimiseks muuta senist praktikat
süüdimõistetute karistusetähtaja alguse arvestamise osas.
Oma vastuses õiguskantsleri soovitusele märkis justiitsminister, et nõustub õiguskantsleri seisukohaga ning leiab, et
õiguspoliitiliselt on tõepoolest põhjendatud lähenemine, mille järgi tuleb arvata tähtaja hulka ka päev, millest loetakse
karistustähtaja algust. Sellest tulenevalt märkis justiitsminister, et peab vajalikuks Justiitsministeeriumi praktika muutmist
ja vastavalt sellele seaduse muudatust. Justiitsministri kinnitusel on vangistuse tähtaja arvutamist täpsustav säte
plaanis lülitada järgmisesse kriminaalmenetluse seadustiku muudatuste kavasse.
15. Pikaajaliste kokkusaamiste toa eest tasumise kord Murru Vanglas
Asi nr 7-4/061376
(1) Õiguskantsler kontrollis kinnipeetava avalduse alusel pikaajaliste kokkusaamiste toa eest tasumise korda Murru
Vanglas.
108
301 RKKKm 26.01.2000, nr 3-1-1-12-00, p 2.
302 RKKKo 18.10.2001, nr 3-1-1-102-01.