õiguskantsleri 2007. aasta tegevuse ülevaade

ÕIGUSKANTSLER JA TÄITEVVÕIM
tab EIÕK art 6 lg 1 ls 1 expressis verbis inimõiguse õiglasele ja avalikule asja arutamisele mõistliku aja jooksul sõltumatus
ja erapooletus, seaduse alusel moodustatud õigusemõistmise volitustega institutsioonis. Vajadusele lahendada
kohtuvaidlus mõistliku aja jooksul on korduvalt viidanud ka Riigikohus. 244
Formuleering mõistlik aeg on määratlemata õigusmõiste, mis kohtupraktika kohaselt tuleb sisustada igal üksikjuhtumil
arvestades konkreetset kaasust. Kohtumenetluse pikkuse “mõistlikkus” sõltub Euroopa Inimõiguste Kohtu
praktika kohaselt eeskätt järgmistest asjaoludest: vaidluse keerukusest; kaalul olevate hüvede tähtsusest; kaebuse, hagi
või taotluse esitaja enda ning ametivõimude (eriti kohtute) käitumisest. 245 Nõnda on ka Riigikohus rõhutanud, et
“[s]elleks, et mõõta, kas kohtumenetlus on toimunud mõistliku aja jooksul, tuleb hinnata vaidluse keerukust ning
menetlusosaliste ja kohtu käitumist.” 246 Ühest küljest peab kohtumenetlus olema piisavalt pikk, et võimaldada õiglane
menetlus, näiteks menetlusosalisel peab olema piisavalt aega kohtuasja ettevalmistamiseks, st liigne kiirustamine kvaliteetse
õigusemõistmise arvelt ei ole põhjendatud. Teisalt ei tohiks kohtumenetluses esineda põhjendamatuid viivitusi
ning menetlus ei või hakata seeläbi venima. Saavutada tuleb optimaalne tasakaal.
Küsimus, kas kohtumenetluse mõistliku aja kriteeriumi puhul tuleb arvestada ka kohtu töökoormuse suurusest tingitud
objektiivseid asjaolusid, mis võivad tingida viivitusi kohtumenetluses – olemasolevaid ressursse, kaebuste hulka,
vaidluste keerukamaks muutumist jms –, sõltub analüüsi lähtekohast. Teisisõnu, kui näiteks kohtuniku distsiplinaarmenetluses
on see oluline argument, et hinnata viivituse etteheidetavust konkreetsele kohtunikule, siis riik tervikuna
ei saa oma sellekohaseid tegemata jätmisi kohtusüsteemi ülesehitamisel, regulatsiooni kujundamisel ja rahastamisel
õigustada.
Eeltoodust tuleneb, et juhul, kui ei ole järgitud kohtuasja arutamise mõistliku aja kriteeriumi, piirab see isiku PS §-
dest 13, 14 ja 15 ning EIÕK artiklist 13 tulenevat õigust tõhusale menetlusele enda kaitseks.
(4.2) Kohtu õigusemõistmisel tehtud vigade (nii materiaalõiguslike kui menetluslike) parandamine toimub kohtusüsteemi
sees. Teisisõnu peaks isik kasutama edasikaebeõigust kõrgemalseisvasse kohtusse, kes kaalub seadusega ette
nähtud raamides isiku etteheidete põhjendatust ning vajadusel teeb uue sisulise lahendi, muudab alamalseisva kohtu
lahendit või saadab asja tagasi uueks arutamiseks. Kui kohtumenetlus ei ole toimunud mõistliku aja jooksul, siis üldjuhtudel
ei mõjuta selline rikkumine asja sisulist otsustamist ehk kohtuotsuse õigsust. Kõrgemalseisval kohtul puudub
alus ja vajadus üksnes mõistliku aja mittejärgimise tõttu kohtuotsust tühistada vmt. Seega ei võimalda kohtuotsuse
peale edasikaebamise võimaluse kasutamine kehtiva õiguse järgi isiku õiguste rikkumise heastamist.
Konkreetse kohtumenetluse käigus asetleidvate viivituste puhul on isikul vaid teatud juhtudel võimalik määruskaebe
korras tõstatada küsimus menetluse ülemäärasest kestusest. Nii näiteks sätestab TsMS § 352 lg 5, et kui asja arutamine
lükatakse maakohtus poolte nõusolekuta edasi kauemaks kui kolm kuud, võib pool esitada määruse peale määruskaebuse,
kui ta leiab, et asja arutamine on edasi lükatud põhjendamatult pikaks ajaks. Kõnealune säte on kohaldatav
ka halduskohtumenetluses. 247 Samas ei ole kõnealune säte rakendatav näiteks juhul, kui asja ei ole arutamisele üldse
määratud. Ka KrMS § 385 p 14 välistab sõnaselgelt määruskaebuse esitamise võimaluse juhtudel, kui asja arutamine
lükatakse edasi. Samuti ei pruugi kohtumenetlus ühes kohtuastmes olla isiku õigust kohtumenetlusele mõistliku aja
jooksul rikkuv, vaid see kujuneb rikkumiseks eri kohtuastmete läbimise tulemusel. Neil juhtudel ei ole määruskaebe
korras rikkumise heastamine üldse võimalik.
Vastavalt KS § 91 lõikele 1 algatatakse kohtuniku suhtes distsiplinaarmenetlus, kui ilmnevad distsiplinaarsüüteo
tunnused. KS § 87 lg 2 järgi on distsiplinaarsüütegu kohtuniku süüline tegu, mis seisneb ametikohustuste täitmata
jätmises, mittekohases täitmises või vääritus teos. Distsiplinaarmenetluse algatamise õigus on Riigikohtu esimehel,
õiguskantsleril, ringkonnakohtu ja esimese astme kohtu esimeestel ning Riigikohtu üldkogul (KS § 91 lg 2).
Distsiplinaarkaristuse määrab Riigikohtu juures asuv distsiplinaarkolleegium (KS § 94 lg 1).
Tuleb nõustuda Riigikohtu halduskolleegiumi sedastatuga, mille järgi “[i]gaühel on küll õigus esitada Kohtute seaduse
§ 91 lg 2 järgi kohtuniku suhtes distsiplinaarmenetluse algatamiseks pädevale isikule taotlus, kuid puudub subjektiivne
õigus seda nõuda ning distsiplinaarmenetluse algatamise otsustab taotluse saanud isik kaalutlusõiguse alusel.
Samuti ei ole kohtuniku distsiplinaarvastutuse kaudu võimalik otseselt mõjutada menetluses oleva asja läbivaatamist
ega kaitsta seega menetlusosaliste õigusi […] kohtumenetluses.” 248 Teisisõnu, isegi juhul, kui kohtunikku karistatakse
distsiplinaarkorras kohtumenetluse mõistliku aja jooksul toimumise põhimõtte rikkumise pärast, ei ole see õiguskaitsevahendiks
isikule ega too kaasa tema õiguste rikkumise heastamist (sh kahju hüvitamist).
Siinkohal tuleb üle korrata eespool öeldu, et mõistliku aja põhimõtte järgimine ei sõltu üksnes kohtuniku ametikohustuste
täitmisest, vaid ka muudest asjaoludest (nt kohtu suurest töökoormusest). Seetõttu ei pruugi kohtumenetluse
4. OSA 3. OSA 2. OSA
244 Näiteks RKEKm 10.04.2002, nr 3-3-4-2-02, p 10; RKÜKo 17.02.2004, nr 3-1-1-120-03, p 18; RKHKo 29.09.2004, nr 3-3-1-42-04, p 22;
RKHKm 15.11.2004, nr 3-3-1-58-04, p 21.
245 Nt Euroopa Inimõiguste Kohtu 18.01.2007 otsus asjas Štšiglitsov vs. Eesti, p 16: “The Court reiterates that the reasonableness of the length
of proceedings must be assessed in the light of the circumstances of the case and with reference to the following criteria: the complexity of the
case, the conduct of the applicant and the relevant authorities and what was at stake for the applicant in the dispute.”
246 RKHKm 15.11.2004, nr 3-3-1-58-04, p 16.
247 Vt varem kehtinud TsMS § 177 lg 4 kohta RKHKm 06.02.2006, nr 3-3-1-4-06.
248 RKHKm 06.02.2006, nr 3-3-1-4-06, p 15.
79