õiguskantsleri 2007. aasta tegevuse ülevaade

ÕIGUSKANTSLER JA TÄITEVVÕIM
Protokollimine ja õiguste tutvustamine on vajalikud mitmel põhjusel. Kinnipidamise protokollis tuleb märkida kinnipidamise
aeg ja õiguslik alus (VTMS § 46 lg 2 p 5, KrMS § 218 lg 1 p 1 ja 2) ning väärteomenetluses ka kinnipidamisest
osavõtnud politseiametniku ametikoht ning ees- ja perekonnanimi (VTMS § 46 lg 2 p 3). Protokollimise ja
õiguste tutvustamise eesmärk on nii kinni peetud isiku teavitamine, talle kaebeõiguse võimaldamine kui ka võimaluse
loomine vajaduse korral tagantjärele kinnipidamise seaduslikkuse üle kontrolli teostamiseks.
Kui isiku kinnipidamine ja tema tuvastamine toimub väljaspool süüteomenetlust ja eriseadus ei näe ette teisiti, tuleb
lähtuda haldusmenetluse seaduses sätestatust (HMS § 2 lg 2).
HMS § 18 lg 1 järgi tuleb menetlustoiming protokollida lisaks seaduses või määruses otsesõnu sätestatud juhtudele
ka siis, kui protokollimist taotleb põhjendatult menetlusosaline, kui seda peab vajalikuks asja menetlev haldusorgan
või kui toimingu sisuks on ütluse, arvamuse või seletuse andmine haldusorganile.
Vahetu sunni rakendamine on toiming HMS § 107 lg 1 tähenduses. HMS § 108 alusel on isikul, kelle õigusi toiminguga
piiratakse, õigus nõuda toimingu kirjalikku põhjendamist, lg 2 alusel tuleb taotlus esitada haldusorganile
kirjalikult. Tagantjärele põhjendamise taotlemine on eeskätt vajalik efektiivse õiguskaitse tagamiseks, et isikul oleks
enne vaide või halduskohtuliku kaebuse esitamist võimalik hinnata oma olukorda. 537
Samuti laieneb korrakaitselise meetme rakendamisele HMS §-st 36 tulenev haldusorgani selgitamiskohustus. PolS
§ 13 lg 1 punktis 7 on eraldi nimetatud politsei kohustus anda esialgne selgitus politseisse kutsumise või toimetamise
kohta.
Tulenevalt politsei tegevusele seatud eesmärkidest ja politsei ülesannetest, räägitakse politseiliste meetmete topeltfunktsioonist,
mis on suunatud, kas preventiivsele (haldusmenetlus) või repressiivsele (süüteomenetlus) lõpptulemusele.
538 Politsei põhiülesannete hulka kuulub PolS § 3 järgi nii avaliku korra tagamine, isikute seaduslike huvide kaitse,
kuritegevuse tõkestamine kui ka kriminaalasjade kohtueelse uurimise teostamine ja väärteoasjade menetlemine.
Politseioperatsioon on hea näide olukorrast, et politseil tuleb täita kahte rolli. Nii tõdetakse näiteks Saksa erialakirjanduses,
et politseioperatsiooni eesmärki ei saa üheselt tuletada politseiõigusest, kuna tegutsetakse konkreetse süüteokahtluse
puudumisel, kuid tegevus on eelkõige suunatud süütegude avastamisele. 539
Isikute õiguste tagamiseks on oluline eristada iga konkreetse meetme kasutamise õiguslikku alust, sest nii süüteomenetluses
kui ka haldusmenetluses peab meetme rakendamisega kaasnema selgitamiskohustus. See omab tähendust
ka isikusamasuse tuvastamisel isikule tema õiguste ja toimingu põhjuse selgitamisel ning eriti politseioperatsioonide
käigus, kus riive põhjendatus ühtede isikute osas võib lõppastmes olla kantud repressiivsest ja teiste osas preventiivsest
eesmärgist. 540
Eesmärkidega seondub ka erinevus menetluse alustamise põhimõtetes. Süüteomenetluses kehtib menetluse alustamisel
kohustuslikkuse põhimõte (KrMS § 6, VTMS § 2), korrakaitselises haldusmenetluses kehtivad aga otstarbekuse ja
diskretsiooni põhimõtted.
Meetme rakendamise õiguslikust alusest sõltub ka see, millises kohtus saab õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtulikku
kaitset. Süüteomenetluses tagab PS §-s 15 sätestatud kohtuliku kontrolli lõppastmes maakohus (KrMS § 230,
VTMS § 78), haldusmenetluses on vaidluste lahendamiseks aga pädev halduskohus (HKMS § 3).
Avalduste aluses asjas omavad tähendust ka võimalikud erisused, mis on rahutuste olemust, ulatust ning avaliku korra
tagamiseks olemasolevaid ressursse arvestades vajalikud, et tagada ühelt poolt täitevvõimu põhiseaduspärane tegutsemine
ja teiselt poolt efektiivne korrakaitse. Üksikisiku õiguste ja vabaduste aspektist vaadatuna seisneb probleemi olemus
selles, milliseid abinõusid võib avaliku korra ulatusliku rikkumise ja kuritegude ärahoidmise eesmärgil rakendada
isikute vastu, kes oma käitumisega ohtu ei põhjusta.
PS § 130 lubab erakorralise ja sõjaseisukorra ajal riigi julgeoleku ning avaliku korra huvides seadusega ettenähtud
juhtudel ja korras piirata isikute õigusi ja vabadusi ning panna neile kohustusi tavapärasest suurema ulatuses. Eesti
põhiseaduslikku korda ähvardava ohu korral 541 on õiguste ja vabaduste täiendava piiramise volitus sätestatud erakorralise
seisukorra seaduses. Piirangud on aga sätestatud erakorralise seisukorra seaduses üldsõnaliselt ja seetõttu on regulatsiooni
põhiseaduspärasus äärmiselt kaheldav. 542
4. OSA 3. OSA 2. OSA
537 A. Aedmaa jt. Haldusmenetluse käsiraamat. Tartu 2004, lk 481.
538 Vt ka viited allmärkuses 522 ja K. Jaanimägi. Op. cit. lk 459.
539 F. Rachor. Op. cit. Lk 403, äärenr F 336.
540 Samal seisukohal on ka F. Rachor. Op. cit. Lk 420, änr F 397. Sellega seondub Saksa õiguses sisalduv konstruktsioon, mis annab korrakaitseorganile
õiguse riivehalduse toiminguteks nn ohtlikes kohtades, kus kogemuste kohaselt ja konkreetsetest objektiivsetest asjaoludest lähtudes
on põhjust eeldada, et seal valmistatakse ette või pannakse toime kuritegusid (F. Rachor. Op. cit. Lk 400, äärenr F 326 jj).
541 Erakorralise olukorra seaduse § 3 kohaselt võib Eesti põhiseaduslikku korda ähvardav oht tuleneda Eesti põhiseadusliku korra vägivaldse
kukutamise katsest, terroristlikust tegevusest, vägivallaga seotud kollektiivsest surveaktsioonist, ulatuslikust vägivallaga seotud isikugruppide
vahelisest konfliktist, Eesti Vabariigi mõne paikkonna vägivaldsest isoleerimisest.
542 Samal seisukohal on ka põhiseaduse § 130 kommentaari autorid. Vt O. Kask, E. Markvart. Kommentaarid §-le 130. – Justiitsministeerium.
Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn 2002, § 130 komm 5.
191