õiguskantsleri 2007. aasta tegevuse ülevaade

ÕIGUSKANTSLER JA TÄITEVVÕIM
Erivahendite kasutamise kestuse põhjendatuse hindamisel tuleb arvestada järgnevaga. Politseiseadus ei sätesta otsesõnu
käeraudade ega sidumisvahendite kasutamise maksimaalset tähtaega. Üksnes kainenemisele toimetamisel (PolS § 15 5
lg 2) on ohjeldusmeetmena rakendatav käeraudade või sidumisvahendite kasutamine ajaliselt piiratud ühe tunniga.
Samuti on kavas näha sidumisvahendi kasutamise ajaline piirang ette korrakaitseseaduses (eelnõu § 78 lg 3).
Mõnesse erivahendi kasutamise õiguslikku alusesse on selle kohaldamise kestvus sisse kirjutatud kaudselt. Seda siis kui
on küllaldane alus arvata, et isik võib põgeneda (PolS § 14 lg 4 p 6). Kui põhjus ära kaob, tuleb erivahendi kasutamine
lõpetada. Teisisõnu langevad nimetatud juhul õiguslik alus ja kestuse põhjendatus kokku. Ajalise kestuse piirid
seab erivahendi kasutamisele PolS § 14 lõikest 7, HMS § 3 lõikest 3 ja § 107 lõikest 2 tulenev proportsionaalsuse
põhimõte. Proportsionaalsuse printsiibi ühe osana saab käsitleda ka erivahendi kasutamise minimaalsuse põhimõtet,
mille järgi tuleb erivahendit rakendada üksnes nii kaua kui see on vajalik.
Käeraudade ja sidumisvahendite kasutamine politseiasutuses või muus kinnipidamise kohas 547 on politseiseaduse
tõlgenduses lubatav ka politseiametnikele mittealluvate või vastupanu osutavate isikute vastu, kuritegelike rünnete
ärahoidmiseks ja kinnipeetu vastu, kelle puhul on küllaldane alus arvata, et ta võib põgeneda või tekitada kahju teistele
isikutele, ümbruskonnale või iseendale. Ohu äralangemisel muutub erivahendi kasutamine ebaproportsionaalseks
ja selle kasutamine tuleb lõpetada. Igal konkreetsel juhul peab hindama, kuidas on julgeolekukaalutlused ja isikute
õigused tasakaalus.
Õiguskantsler võttis seisukoha, et hetkel puudub ühtne ja selge regulatsioon sidumisvahendite kasutamise kestvuse
kohta.
(4.3) Vastuses õiguskantsleri teabe nõudmisele kinnitas politseipeadirektor, et massirahutustel avalikku korda taganud
politseiametnikud ei kandnud nimesilte, sest täidetava tööülesande tõttu oli reaalne oht nii politseiametnikele endile
kui ka nende perekonnaliikmete elule ja tervisele.
PS § 10 sätestab õigusriigi põhimõtte, mille järgi ei tohi riigivõim käituda eraisikuga oma suva järgi, vaid võimu teostamine
on piiratud individuaalsete õigustega. 548 Halduse seaduslikkuse põhimõtte sätestab PS § 3 lg 1 ls 1 järgnevalt:
riigivõimu teostatakse üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Riigivõimu teostamine PS § 3 lg
1 ls 1 tähenduses hõlmab esmajärjekorras täidesaatva riigivõimu ja kohaliku omavalitsuse tegevuse, mis riivab isikute
õigusi ja vabadusi.
Põhiseaduse nimetatud sätetest tulenevalt on vajalik vältida avaliku võimu omavoli ning seaduste järgimise tagamisel
tuleb välja, kas avaliku võimu nimel tegutsejatest on keegi seadust rikkunud. Arvestades, et politseil on õigusriigis
eriline roll (isikute ja avaliku korra kaitsmisel) on äärmiselt vajalik, et nimetatud ülesannet ebakorrektselt täitnud ning
isikute põhiõigusi rikkunud politseiametnikud oleksid tuvastatavad.
EIÕK art 13 sätestab, et igaühe, kelle EIÕK-s sätestatud õigusi ja vabadusi on rikutud, on õigus tõhusale menetlusele
enda kaitseks riigivõimude ees ka siis, kui rikkumise pani toime ametiisik. Ka Riigikohus on korduvalt märkinud, et
PS §-dest 13, 14 ja 15 ning EIÕK artiklist 13 tulenev õigus tõhusale menetlusele enda kaitseks on oluline isiku subjektiivne
põhiõigus. 549 Õigus ilma võimaluseta seda tõhusalt kohtulikult kaitsta on vaid deklaratsioon, millel puudub
tähendus.
EIK on sidunud konkreetse ametniku tuvastatavuse kohustuse EIÕK artiklist 13 tuleneva õigusega tõhusale menetlusele
enda kaitseks. Politsei poolt (võimalik, et isiku elu ohustava) füüsilise jõu kasutamisega seotud intsidendi hilisem
uurimine peab lisaks juhtunu faktiliste asjaolude väljaselgitamisele identifitseerima ka vastutavad isikud, et vajadusel
neid hiljem karistada. See on esmatähtis, et säilitada riigivõimu usaldatavus ja vältida mis tahes tolerantsust ebaseaduslikku
tegevusse ning järgida õigusriigi printsiipi. 550 Samuti on EIK tõdenud, et kui isikut on väärkoheldud, peab
uurimine olema efektiivne. 551 Uurimise ja isiku õiguste kaitse efektiivsust võib aga vähendada see, kui isik ei tea,
millise ametniku vastu kaebust esitada.
Euroopa Nõukogu on vastu võtnud resolutsiooni, mis puudutab politsei rolli ja pädevust ühiskonnas. Resolutsioon
sätestab muu hulgas, et iga politseiametnik peab vastutama isiklikult oma õigusvastase käitumise eest. Samuti rõhutatakse,
et seadusandlus peab looma õiguslikud tagatised ja õiguskaitsevahendid politsei õigusvastase tegevuse kait-
547 Eelvangistuses ja vangistuses viibivate isikute suhtes ohjeldusmeetmete, sh käeraudade kasutamist reguleerib vangistusseadus.
548 M. Ernits. Op. cit. § 10 komm 3.4.1.
549 Vt ka 22.12.2000, nr 3-3-1-38-00, punktid 15 ja 19; 17.03.2003, nr 3-1-3-10-02, punktid 17 ja 18; 06.01.2004, nr 3-3-2-1-04, punktid 26
ja 27; 28.04.2004, nr 3-3-1-69-03, p 24; samuti RKPJKo 25.03.2004 , nr 3-4-1-1-04, p 18.
550 Nt Euroopa Inimõiguste Kohtu 26.07.2005 otsus asjas Şimşek jt vs. Türgi: “The investigation must be capable, firstly, of ascertaining the circumstances
in which the incident took place and, secondly, of leading to the identification and punishment of those responsible. This is not an obligation of
result, but of means. A requirement of promptness and reasonable expedition is implicit in this context (see Kelly and Others vs. the United Kingdom,
no. 30054/96, §§ 96-97, 4 May 2001). In any event, the national courts should not under any circumstances be prepared to allow life-endangering
offences to go unpunished. This is essential for maintaining public confidence and ensuring adherence to the rule of law and for preventing any appearance
of tolerance of or collusion in unlawful acts (see, mutatis mutandis, Hugh Jordan vs. the United Kingdom, no. 24746/94, § 108, ECHR
2001-III).”
551 Vt Euroopa Inimõiguste Kohtu 28.20.1998 otsus asjas nr 24760/94 Assenov vs. Bulgaaria.
4. OSA 3. OSA 2. OSA
193