õiguskantsleri 2007. aasta tegevuse ülevaade

Mul on hea meel, et Sa avasid aastaülevaate! Jätka, sest see on väärt lugemine,
haarates endasse õiguskantsleri ühe aasta tegevuse paremiku.
Õiguskantsleri 2007. aasta aruanne kajastab õiguskantsleri institutsiooni aasta
tegevust, loomulikult koostajapoolse subjektiivse rõhuasetusega. Ja kuigi õiguskantsleri
institutsioon ja õiguslikud raamid sellele on järjepidevad ja samad,
piirdub 2008. aasta 10. märtsil ametisse astunud õiguskantsler Indrek Tederi
roll siinkohal aruande koostaja omaga, kes kasutab ühtlasi ära võimaluse seeläbi
avada oma rõhuasetusi ja veendumusi. Olles formaalselt limiteeritud kalendriaastaga,
on ülevaate lähtepunktiks ikka õiguskantsleri kui institutsiooni
järjepidevus. 2007. aasta aruanne on seega laiem, haarates endasse ka aruande
koostamise seisuga 2008. aastal toimunut ning ka märksa ajatumaid printsiipe.
Õiguskantsler kui põhiseaduse hoidja, demokraatia ja Eesti riikluse tasakaalustaja
sekkub siis, kui õiguses on vastuolu põhiseadusega või kui põhiõiguste
ja vabaduste piiramine ei ole kooskõlas põhiseadusega. Õiguskantsler ei ole
vastuolude tekitaja ega suurendaja, vaid konstruktiivne abimees probleemide
lahendamisel. Samas ei saa õiguskantsler probleeme ka summutada ega maha
vaikida.
Enamikul maailma väikerahvastel ei ole oma riiki. Ja kui on, siis ei pruugi see riik olla demokraatlik riik ega õigusriik.
Eesti riik on demokraatlik riik ja on ka õigusriik. See aga ei tähenda, et Eesti omariiklus selle demokraatlikul kujul
püsiks automaatselt, ilma konstruktiivse kriitika ja sekkumiseta. Ühiskonnas eksisteerivaid suuri ja väikeseid probleeme
paljastab demokraatia ja avatus. Selline avatus annab ka eelduse probleemide lahendamiseks. Reaalsuses peabki
riigi argipäev olema üks pidev probleemide lahendamine.
Väikeriik peab probleemide ja ülesannete lahendamisel olema eriti täpne ja hoolas. Kui suurriikidel on võimalus teha
vahel vigu ja eksida, siis väikeriigil puudub selline luksus. Selleks, et mingi viga või vale arengusuund ei kasvaks üle
suureks veaks, on põhiseadus näinud ette õiguskantsleri institutsiooni, kelle ülesanne on sekkuda ja destruktiivset
tõkestada.
Õiguskantsleri tegevuse laiem ja igavikulisem eesmärk on tagada põhiseaduse ja Eesti riikluse säilimine alaliselt.
Tagada, et Eesti ei oleks juhuslik riik, mis sõltuvalt maailma vägivallatõmblustest kaob või tekib. Tagada, et vastavalt
meie ühisele tahtele eksisteeriks Eesti riik ja Eesti põhiseadus ka pärast järgmist 90 aastat.
Kahtlemata ei pruugi õiguskantsleri resoluutne ja põhimõttekindel sekkumine igaühele alati meeldida. Meeldidapüüdmine
ei ole ka õiguskantsleri ülesanne. Õiguskantsler ei ole kaupmees, kes vajaks kaubale reklaami. Õiguskantsler
ei tooda kaupa, ei müü õigust ega kauple õigusega. Ka puudub tal vajadus koguda hääli. Seega on õiguskantsler vaba
lähtumaks põhiseadusest ja seadustest.
2007. aastal tõusetus Eesti ees jätkuvalt ja senisest reljeefsemalt rahvusliku julgeoleku temaatika. Õiguskantsler on
sekkunud mitmete selleteemaliste seaduseelnõude valmimisse konstruktiivse kriitikaga, nagu näiteks korrakaitseseaduse
eelnõu menetluse puhul Riigikogus ja kaitseväe korralduse seaduse eelnõu ettevalmistamisel.
Alati on teravalt päevakorral põhiõiguste ja -vabaduste kaitse. Õiguskantsleri poole on pöördunud paljud isikud, kelle
põhiõigusi ja -vabadusi on põhjendamatult piiratud. Õiguskantsler tegi arvukaid kontrollkäike asutustesse, kus peetakse
või võidakse inimesi nende tahte vastaselt kinni pidada. Olgugi et kinnipeetavate elutingimused on muutunud
suures plaanis aasta-aastalt paremaks, on siiski endiselt liiga palju juhtumeid, mis annavad muretsemiseks põhjust.
Demokraatia on küll sõnades populaarne, kuid on osutunud tegelikus maailmas pigem elitaarseks, seda ei ole jagunud
kõigile. Ka meie lähikonnast võib leida riike ja suurriike, kus sellisest luksuslikust elukorraldusest – demokraatiast
– terav puudus on, kui pidada luksuseks Eesti põhiseaduseski tagatud inimeste põhiõiguste ja -vabaduste kaitset, võimalust
vabalt avaldada oma arvamust ning kaitset oma varale, kaitset elule, kaitset piinamise eest. Selle nimel, et
sellest luksusest saaks iseenesestmõistetavus, peame jätkuvalt pingutama.
Õiguskantsleri oluline ülesanne on seegi, et põhiseaduses sätestatud demokraatia põhimõte ei muutuks pelgalt juristide
arutelude klaaspärlimänguks, vaid oleks selgelt ja arusaadavalt olemas meile kõigile. Teatud lihtsaid tõdesid peab õiguskantsler
pidevalt kordama ja nende järgimist nõudma – alati tuleb kaitsta demokraatiat, alati on seda liiga vähe.
Toon aruandest esile artikli jälitustegevuse legitiimsetest eesmärkidest ja seaduslikkuse kontrollist. Artikkel annab
analüütilise õigusliku ülevaate Eesti ühiskonnas müstifitseeritud jälitustegevusest. Kuna selles käsitletud temaatika on
ülearuandeline ja ajaliselt tunduvalt pikema tähendusega, siis annab see rajajooned mitmeteks järgnevateks aastateks.
Õigusselget lugemist ja arusaamist!
Teie
Indrek Teder Tallinnas 14. juulil 2008