teaduslugu ja nüüdisaeg xi - Tartu Ülikool Filosoofiateaduskond

Füüsika ja semiootika: üks ja palju
Kalevi Kull
Paljususe ja ainulisuse vaheline suhe on kultuuri üks põhilisi,
fundamentaalseid tunnuseid.
Juri Lotman (2001: 11)
Küsides semiootika meetodite järele, tuleb küsida, mis tüüpi teadus ta
on, kui teda teadusena vaatleme. 1 Nii satume teaduse jaotumise juurde
konstruktiiv-hüpoteetilis-deduktiivse ja kirjeldav-klassifitseeriv-ajaloolise,
2 ehk täppisteadusliku ja tähendusteadusliku 3 vahel. Lähedasel viisil
jaguneb teadus kvantitatiivteadusteks ja kvalitatiivteadusteks või ka
nomoteetilisteks ja idiograafilisteks teadusteks.
Rein Vihalemm (1998: 280; 2006; 2007) on kasutanud taolise kaheksliigituse
puhul termineid f-teadus ja mitte-f-teadus (φ-science versus
non-φ-science). Kuna teise nimetamine mitte-liite kaudu ei väljenda ehk
küllalt hästi ta taotlust nende mõlema teadusetüübi üheväärsele
eluõigusele, on neile võib-olla paremaks nimekujuks Φ-teadused ja Σteadused,
või siis füsikalistlikud ja semiootilised teadused. Uurin järgnevas
essees nende erinevuse ja suhete mõnesid tahke. Ja olgu neid
1
Diskussioon semiootika olemuse kohta ei ole teda määratlenud üheselt kui
teadust, vaid ka kui metodoloogiat, doktriini, lähenemist või vaatepunkti (selle
kohta vt lähemalt nt Deely, 2005: 12ff, Sebeok, 2000). Ometi, küsimus semiootikast
kui teadusest ei saagi olla lahendatud ilma mittetäppisteadusliku teaduse
täpsema määratlemiseta.
2
Seda jaotust on kirjeldanud Rein Vihalemm mitmeis oma kirjutistes (nt
Vihalemm, 1995).
3
Sellest eristusest vt ka Kull, 2004.
Teaduslugu ja nüüdisaeg, XI, Tartu, 2007, 121–129