teaduslugu ja nüüdisaeg xi - Tartu Ülikool Filosoofiateaduskond
teaduslugu ja nüüdisaeg xi - Tartu Ülikool Filosoofiateaduskond
teaduslugu ja nüüdisaeg xi - Tartu Ülikool Filosoofiateaduskond
You also want an ePaper? Increase the reach of your titles
YUMPU automatically turns print PDFs into web optimized ePapers that Google loves.
Leo Näpinen<br />
Akadeemia 1998. aasta 11. <strong>ja</strong> 12. numbris ning 1999. aasta 1. numbris.<br />
Põlgust on jätkunud ka käesoleva artikli autori suhtes (pean silmas Märt<br />
Väl<strong>ja</strong>taga (1997: 102) kunagisi as<strong>ja</strong>tundmatuid <strong>ja</strong> autorit “nõukogudeaegsesse<br />
intellektuaalsesse suletusse” paigutavaid väl<strong>ja</strong>ütlemisi a<strong>ja</strong>kir<strong>ja</strong>s<br />
Vikerkaar). Lääne luge<strong>ja</strong>le olen rahvusvahelises a<strong>ja</strong>kir<strong>ja</strong>s Foundations of<br />
Science juba pakkunud Jean Bricmont’i Prigogine’i ideede kriitika<br />
omapoolset käsitust (Näpinen <strong>ja</strong> Müürsepp 2002). Seekord pakun seda<br />
(üldises, kokkuvõtlikus vormis) ka eestikeelsele luge<strong>ja</strong>le.<br />
Niisiis, artiklis analüüsitakse Jean Bricmont’i (1998–1999) kriitikat<br />
Ilya Prigogine’i (vt nt 1997, 1998) ideede kohta. Jean Bricmont esindab<br />
teadlasi, kes käsitavad maailma ilma teadlase enese teaduslikku tegevust<br />
analüüsimata. Teaduslike ekstrapolatsioonide tulemusena jõutakse<br />
kõigetead<strong>ja</strong> (deemoni või jumala) positsioonile, millelt maailm paistab<br />
alluvat matemaatiliselt formuleeritavatele seadustele. Ilya Prigogine<br />
koos kaastööta<strong>ja</strong>tega käsitab teaduslikku teadmist lahutamatus seoses<br />
reaalse teadlase reaalse uurimistegevusega. Füüsikaseaduste uue<br />
formuleeringuga on ta näidanud, et klassikalise füüsika seadused ei saa<br />
olla kehtivad kogu maailma suhtes. Ja üldse ei saa maailm tervikuna olla<br />
haaratav seadustega. Uued, nn kaose seadused hõlmavad seda osa<br />
maailmast, mis on viidav matemaatilise abstraktsiooni, suurte Poincaré<br />
süsteemide alla. Kuna Bricmont oma Prigogine’i ideede kriitikas<br />
nimetatud süsteemidest üldse ei räägi, saab öelda, et tema kriitika läheb<br />
oma põhiolemuses märgist mööda.<br />
Artiklis iseloomustatakse Prigogine’i nii loodusfilosoofi kui ka<br />
täppisteadlasena.<br />
2. Lõplikud versus lõpmatud süsteemid<br />
Ilya Prigogine on pärast Nobeli keemiapreemia saamist (1977 — tugevasti<br />
mittetasakaaluliste mittepöörduvate protsesside termodünaamika <strong>ja</strong><br />
eriti dissipatiivsete struktuuride mõiste loomise eest) tegelenud koos<br />
oma kaastööta<strong>ja</strong>tega pöördumatuse (<strong>ja</strong> selle kaudu ka juhuslikkuse)<br />
lülitamisega füüsikalise kirjelduse mikroskoopilisele tasandile. Tal on<br />
õnnestunud anda statistiliste füüsikaseaduste uus formuleering (nn kaose<br />
152
Change language