teaduslugu ja nüüdisaeg xi - Tartu Ülikool Filosoofiateaduskond
teaduslugu ja nüüdisaeg xi - Tartu Ülikool Filosoofiateaduskond
teaduslugu ja nüüdisaeg xi - Tartu Ülikool Filosoofiateaduskond
You also want an ePaper? Increase the reach of your titles
YUMPU automatically turns print PDFs into web optimized ePapers that Google loves.
René Thom — matemaatik, filosoof või teadlane<br />
dega, mida ta suudab täita. Looma puhul on nendeks sisemine metabolism<br />
(nälg, <strong>ja</strong>nu, soojus) või välised näita<strong>ja</strong>d nagu hirm. Need funktsioonid<br />
on seega mõistetavad tegevustena, mis tagavad looma normaalse<br />
elutalitluse.<br />
Võrdlus loomaga võimaldas Thom’il visandada üldise mõõdu mõiste<br />
komplekssuse (keerukuse) tarvis. Mõiste komplekssus kujuneb regulatoorsetest<br />
tegevustest, mille kirjeldustes mõiste sisaldub. “Mida suurema<br />
hulga regulatoorsete tegevuste puhul see esineb, seda suurem on antud<br />
mõiste komplekssus” (Stjernfelt 1997: 23). Üks sõna on seega komplekssem<br />
kui teine, kui ta sisaldab teise topoloogiat enese koefitsientruumina.<br />
Selline lähenemine panebki aluse üldistatud struktuurile, mis<br />
sobib nii mõiste kui ka looma puhul. Siiski jääb küsimus, kui loom on<br />
elus <strong>ja</strong> tegutsev entiteet, mis suudab hälbed teatud liigutustega kompenseerida,<br />
siis mis on liigutuste vasteks mõiste puhul? Liigutust saab<br />
mõiste puhul käsitleda kui vaadeldava objekti funktsiooni. Näiteks tooli<br />
puhul võime rääkida millestki, millel on võimalik istuda. Muidugi saab<br />
istuda veel paljudel as<strong>ja</strong>del peale toolide. Seega on va<strong>ja</strong>lik mingi piirang.<br />
Nagu näha, saab ekstensioonist siin intensiooni funktsioon. Oluline<br />
on taibata, et pole võimalik ette määrata, millistele objektidele<br />
täpselt antud intensionaalne mõiste rakendub. Globaalne ekstensioon on<br />
seega vaid potentsiaalne objekt (Stjernfelt 1997: 24). Konkreetne kõneakt<br />
on siin otsustava tähtsusega.<br />
Katastroofiteooria rakenduste tuntud propageeri<strong>ja</strong> lingvist Wolfgang<br />
Wildgen analüüsib vaadeldavas kogumikus katastroofiteooria tähendust<br />
narratoloogias (1997: 41–95). Tegemist on antud kogumiku keskse <strong>ja</strong><br />
kõige põh<strong>ja</strong>likuma uurimusega, millest ei tohiks siiski teha ennatlikku<br />
järeldust, et just lingvistika on see valdkond, kus katastroofiteooria on<br />
kõige ulatuslikumalt rakendatav.<br />
Iga narratiiv peab lahendama järgmise põhiprobleemi, “[k]uidas<br />
muuta mittelingvistiline kogemus tekstiks, mis koosneb lausetest <strong>ja</strong><br />
leksikaalsetest valikutest (grammatiliste piirangute tingimustes)” (Wildgen<br />
1997: 41). Täpsemalt väljendudes, peame küsima, kuidas kodeerida<br />
pidev terviklik kogemus diskreetsete ühikute <strong>ja</strong>daks <strong>ja</strong> kuidas tagada<br />
selle <strong>ja</strong>da lineaarne korrastatus. Selleks tuleb aegruumi kestev pidevus<br />
transformeerida lõplikuks hulgaks tüüpideks.<br />
97
Change language