teaduslugu ja nüüdisaeg xi - Tartu Ülikool Filosoofiateaduskond
teaduslugu ja nüüdisaeg xi - Tartu Ülikool Filosoofiateaduskond
teaduslugu ja nüüdisaeg xi - Tartu Ülikool Filosoofiateaduskond
You also want an ePaper? Increase the reach of your titles
YUMPU automatically turns print PDFs into web optimized ePapers that Google loves.
Peeter Müürsepp<br />
Kuulsa Ecole Normale Supériure’i lõpetamise järel aastal 1946<br />
siirdus Thom Strasbourg’i, et kirjutada doktoritöö tuntud matemaatiku<br />
Henri Cartan’i juhendamisel. Doktoritöö kaitsmise järel õnnestus<br />
Thom’il viibida mõnda aega külalisuuri<strong>ja</strong>na USA-s, kus ta kohtus teiste<br />
hulgas Albert Einsteini <strong>ja</strong> Hermann Weyl’ga.<br />
Thom oli tuntud matemaatik juba enne katastroofiteooria loomist,<br />
mida kinnitab ka Fields’i medaliga autasustamine topoloogiavalda kuuluvate<br />
uurimuste eest. Kuigi Thom ise polnud veendunud, et oli matemaatikute<br />
kõrgeima rahvusvahelise tunnustuse tõepoolest ära teeninud,<br />
andis see talle akadeemilise vabaduse oma edasise uurimistöö planeerimisel.<br />
Thom’ile tähendas see võimalust haarata oma huviorbiiti kogu<br />
teadus. Teame, et Thom’ist teadlast siiski ei kujunenud, isegi mitte<br />
teoreetiku (Einstein) tähenduses. Küll on Thom’i aeg-a<strong>ja</strong>lt nimetatud<br />
teadusfilosoofiks, kes püüab ette öelda, millises suunas teadus peaks<br />
edasi arenema. Seda on Thom tõepoolest teinud, eriti nn semiofüüsika<br />
vormis. Iseasi, kas selline tegevus peaks tänapäeval olema teadusfilosoofi<br />
ülesanne või kuuluma pigem natuurfilosoofiasse. Kindlasti seostuvad<br />
Thom’i ideed ka semiootikaga. Seda kinnitab kasvõi tema tõsine<br />
huvi Jakob von Uexkülli pärandi vastu. Viimati nimetatu töödele viitab<br />
Thom oma peateoses “Structural Stability and Morphogenesis” (1975)<br />
korduvalt. Loomulikult on ka Thom’i teise peateose pealkiri “Semio<br />
Physics: A Sketch” (1990) otsene tuletus terminist semiootika.<br />
1960-ndate aastate esimesel poolel hakkasid Thom’i filosoofilised<br />
huvid konkretiseeruma <strong>ja</strong> keskendusid morfogeneesile, mis tema enese<br />
sõnutsi tähendas tegelemist filosoofilise bioloogiaga. Thom’i probleemipüstitus<br />
on selline, mis ei võimalda lahendamist diferentsiaalarvutuse<br />
vahenditega. Nimelt asus ta matemaatiliselt kirjeldama protsesse, kus<br />
järk-järgult muutuv jõud viib katastroofile, järsule muutusele. Nii<br />
sündiski katastroofiteooria, mis on leidnud laialdast rakendust füüsikas,<br />
bioloogias ning sotsiaalteadustes. Aastal 1972 esitatud teooriat (Thom<br />
1972, inglise keeles 1975) on teiste matemaatikute poolt edasi arendatud.<br />
Ometi kadus katastroofiteooria üsna kiiresti huviorbiidist. Omavahelisel<br />
vestlusel 1996. aastal Leipzigis avaldas Thom imestust, et<br />
keegi veel üldse katastroofiteooria vastu huvi tunneb (Thom 1996).<br />
Thom’i enese põhjendus antud küsimuses kõlab järgmiselt:<br />
94
Change language