teaduslugu ja nüüdisaeg xi - Tartu Ülikool Filosoofiateaduskond

127
Füüsika ja semiootika: üks ja palju
erineval arvul ja piirid eristuste vahel on erinevas paigas. Teisisõnu,
tajukvaliteetide (ega ka mõjukvaliteetide) kaudu — neile tuginevais
termineis või keeles — ei ole monism võimalik. Seepärast saabki füsikalism
realiseeruda vaid tajukvaliteetidest eemaldunud keele kaudu, ja
seda ta teebki. 10 Tahtes aga kirjeldustes tajukvaliteete säilitada, neid
endid kirjeldada, tahtes kirjeldada elu ja kultuuri, tuleb jääda Σ-teaduste
valda ning monismi-taotlusest loobuda.
Niisiis, käesolev arutlus osundab, et nii nagu monism, väärib ka pluralism
tõsiselt võtmist. Seejuures on tegu millegi paeluvama kui valikuga
nende vahel. Rangelt füsikalistlik maailmapilt on monistlik, rangelt
semiootiline aga pluralistlik. Neist mõlemast teades, neid mõlemat
osates saame aru ja mõistame, kuidas on võimalik nii üks kui ka palju,
“nii-maailm” ja “naa-maailm”.
Vaade, mis võimaldab mõlemat käsitleda, nende vahel liikuda,
taibates, kuidas semiosfäärid on maailma pluraalsed osad, võiks siis ju
ka kuidagi nimetatud olla. Näiteks lokaalseks pluralismiks.
10 Seejuures on tähelepanuväärne, kuidas füsikalistliku tegelikkuse esitamiseks
tuleb kasutada graafilisi jm visuaalseid vahendeid. Uusaja hakul njuutonliku
maailmapildi levikuga kaasnes väga oluline muutus maailma pildilistes
esitusviisides. “Such a thing as Newton’s law of gravity, in addition to its direct
significance in natural and philosophical sciences, made an exceptional
contribution to the visual clarification of the world. It made the new unity of the
real world and its new natural law almost graphically visible and perceptible”
[Sellisel asjal nagu Newtoni gravitatsiooniseadus, lisaks ta otsesele tähtsusele
loodus- ja filosoofilistes teadustes, on olnud erakordne roll maailma visuaalsel
selgitamisel. Ta tegi uue ühtsuse reaalse maailma ja tema loodusseaduse vahel
peaaegu graafiliselt nähtavaks ja tajutavaks] (Bakhtin 2002: 44).