teaduslugu ja nüüdisaeg xi - Tartu Ülikool Filosoofiateaduskond

Ravimiuuring ja ratsionaalne individuaalegoist
Valdar Parve
Arutlus eetilisest printsiibist kinnipidamise eeldusel
Käesoleva artikli sihiks on käsitleda probleemi ning põhjendada järeldust,
kusjuures probleemiks on, kas teatavast laialdasest tuntud teoreetilisest
printsiibist kinni pidades on lubatav või lubamatu viia haiglapatsientidest
inimkatsealustega läbi uudsete (s.t seni veel aprobeerimata)
eeldatava ravitoimega ainete ravitoime uuringuid.
Eeldan patsiendi kohust tema enda suhtes seoses tema enda poolt
ratsionaalse egoismi printsiibist kinnipidamisega. Tõuget selleks vaatluseks
on andnud rohkem kui üks allikas. Esimeseks allikaks on eetiliste
printsiipide bioeetika kompleksmõiste — principlism in bioethics
(Clouser ja Gert 1990), Principienethik in der Biomedizin (Raupich ja
Steger 2005) — etableerumise tõsiasi. Pöörakem sellega seoses tähelepanu
Tom L. Beauchamp’i artiklile “Printsiibid ja teised tõusuteel paradigmad
bioeetikas” (2005) ning D. K. Clouser’i ja B. Gerti artiklile
“Printsiibieetika kriitikast” (2005), mis analüüsib T. Beauchamp’i ja
J. Childressi epohhiloova raamatu (1982) saatust, samuti ka N. Danielsi
(2005) ja S. Holmi (2005) artikleile. Varem mu mõtet praktilisele
printsiibieetikale suunanud üllitisi on D. Heydi töö “Miks keegi peaks
võtma osa meditsiiniuuringuist?” (1996) ning seejärel J. C. Joerden’i
“Meditsiiniliste inimkatsete tingimused ning aktseptants” (1999).
Neis kirjutistes on juhtmotiiviks mitte printsiibi enda kaitsmine või
kummutamine, vaid õigustamine, miks jääda teatavale valitud eetikaprintsiibile
truuks ning pidada temast kõrvalekaldumisteta kinni ka kogu
käesoleva eetilise uuringu vältel.
Teaduslugu ja nüüdisaeg, XI, Tartu, 2007, 181–192