teaduslugu ja nüüdisaeg xi - Tartu Ülikool Filosoofiateaduskond
teaduslugu ja nüüdisaeg xi - Tartu Ülikool Filosoofiateaduskond
teaduslugu ja nüüdisaeg xi - Tartu Ülikool Filosoofiateaduskond
You also want an ePaper? Increase the reach of your titles
YUMPU automatically turns print PDFs into web optimized ePapers that Google loves.
Ülo Kaevats<br />
skeptitsismi <strong>ja</strong> anarhismi suunas. Teadusfilosoofia suured narratiivid,<br />
mis oleksid teadlaste realismi-hoiaku <strong>ja</strong> reaalse teaduspraktikaga kooskõlas,<br />
saavad uuel tasemel sündida tagasipöördumise tulemusena lähtepunkti.<br />
Postmodernismi relativismist puhastatud teadmise- <strong>ja</strong> tõekäsitused,<br />
assimileerides siiski vahepealse positiivse kogemuse, on<br />
niiviisi loodetavasti võimalik arendada kindlale <strong>ja</strong> vil<strong>ja</strong>kale alusele.<br />
Nel<strong>ja</strong>ndaks. Teatud mõttes purustavate tagajärgedega teadusfilosoofia,<br />
ennekõike selle teoretismi suunas ühekülgsete kontseptsioonide<br />
<strong>ja</strong>oks oli sellesse teadustegevuse subjekti sisseviimine. Esmalt tegi seda<br />
Kuhn teadlaskogukonna, teadlasrühmituse (scientific community) kujul<br />
(vt Kuhn 2003: 217–223). Traditsiooniliselt teatavasti vaadeldi teaduslikku<br />
teadmist täiesti subjektiivsusvabana, s.o vabana teadlase isiksuslikest,<br />
ühiskonna, a<strong>ja</strong>stu mõjudest. Teadusliku tõe objektiivsus tähendas<br />
selle kehtivust kõigi aegade <strong>ja</strong> kultuuride <strong>ja</strong>oks, sõltumata sellest, kes,<br />
millal <strong>ja</strong> millistes tingimustes selle avastas, sõnastas, põhistas ning<br />
teaduse kommunikatsioonisüsteemi sisestas. Kujundlikult iseloomustab<br />
seda olukorda Popperi objektiivse teadmise kolmas maailm. Teadusteooria<br />
loogiline struktuur, seletuse <strong>ja</strong> ennustuse skeemid, teooriate <strong>ja</strong><br />
seaduste kontrollimise, kinnitamise või kummutamise protseduurid, loogilised<br />
seosed teadmissüsteemi elementide vahel — kõik need väljendati<br />
objektiivsete loogilis-metodoloogiliste terminite kaudu. Loogilised positivistid<br />
loobusid seetõttu teadlasisiksuse loomingupsühholoogia elemente<br />
sisaldava avastuse konteksti käsitlemisest <strong>ja</strong> pidasid võimalikuks vaid<br />
valmisteadmise üldkehtiva põhistuse konteksti loogilist analüüsimist.<br />
Teadustegevuse subjekti lülitamisega analüüsikonteksti imbusid teadusfilosoofiasse<br />
teadlasisiksuste karakteristikud — kultuurilised eelarvamused,<br />
kired, subjektiivsed eelistused, maitsed, piiratus jms. Teaduseanalüüs<br />
kaotas oma loogilise steriilsuse, muutus ühe spetsiifilise kogukonna<br />
sotsioloogiliseks, kohati koguni selle etnograafiliseks kirjeldamiseks.<br />
Viiendaks. Esituse (representatiivsuse) printsiibist <strong>ja</strong> tõe mõistest<br />
loobumisega kaasnes üleminek normatiivselt metodoloogialt deskriptiivsele.<br />
Loogilisel positivismil oli range <strong>ja</strong> selgepiiriline (tõsi, ahistavalt<br />
kitsas!) teadus(likku)se normatiivne mudel. Popper pehmendab <strong>ja</strong><br />
laiendab märgatavalt positivistide malle, ent temagi formuleerib selgesti<br />
teaduse <strong>ja</strong> mitte-teaduse demarkatsiooniprobleemi ning selle lahendusena<br />
teaduse “mängureeglid”, milliseid rikkudes satub uuri<strong>ja</strong> väl<strong>ja</strong>poole<br />
148
Change language