teaduslugu ja nüüdisaeg xi - Tartu Ülikool Filosoofiateaduskond

Kalevi Kull
Füüsikaliselt ei saa tähendust määratleda. Seda lihtsalt ei ole, sest
talle ei leidu reaalset substraati. Või täpsemini — tähendus (kui millegi
olemine ühtlasi miski muu, millegi asemel) on liigne. Koodi kui
vastavussuhet siiski saab määratleda ka füsikalismis, sedakaudu leidub
justkui tee ka tähenduse füüsikaliseks defineerimiseks. Ometi osutub
tähendussuhe füsikalismis pigem metafooriks, sest kõik on piisavalt
kirjeldatav universaalsetel loodusseadustel põhinevate suhete alusel.
Füüsikaline tegelikkus on tegelikkus, ta ei ole ühtlasi midagi muud.
Semiootikas, vastupidi, on tähendus reaalne. Semiootika heidab seetõttu
füsikalismile vahel ette tähenduse mittemärkamist — Bedeutungsblindheit’i
ehk tähenduspimedust, nagu Jakob von Uexküll seda nimetab
(1940; 1982). Tähendus on mitmesus.
Niisiis, erinevus on selleski, et Ockham’i habemenuga või parsimoonia
printsiip on füüsikas vajalik, semiootikas aga mitte. Sest selle printsiibi
rakendamise kaudu tähendus elimineerub, või täpsemini kollapseerub.
Louis Kauffman (2005) näitab, kuidas füsikalistliku ja semiootilise
vaate vahekorra illustreerimisel saab kasutada singletoni kui mudelit.
Singleton on hulgateoorias vaadelduna niisugune hulk, mis sisaldab
täpselt ühe elemendi. Näiteks kui L on laualamp mu laual, siis singleton
{L} on hulk, mille ainsaks elemendiks on see laualamp L, ning singleton
{{L}} on hulk, mis sisaldab üksnes selle hulga selle laualambiga. Nüüd
võib küsida, kas mu laual on nii L, {L}, kui {{L}}, kui {{{L}}} jne või
ainult üks neist? Matemaatilises mõttes saab neid ju eristada.
Kauffman (2005: 166) määratleb füüsikalise reaalsuse kui niisuguse,
milles singleton ja ta element kollapseeruvad. See tähendab, füüsikalises
reaalsuses ei ole vahet asjal ja hulgal, mis sisaldab üksnes selle asja.
Semiootiline reaalsus on aga see, kus singletonid ei kollapseeru. Seetõttu
siis — semiootilise maailma eripära on ainsa (ainulise) puudumine.
Võimalused kui tähendused on semiootilises maailmas reaalsed. 6
Siit saame teha olulise järelduse. Kui reaalsuse mitmesus, ehk tähenduslik
mitmesus on semiootilise maailma eripära, siis on ta järelikult
6 Nii L. Kauffmani (2005) kui R. Roseni (2006) argumentatsioonid tõendavad,
et matemaatiline võib olla nii füsikalistlik kui ka semiootiline. Erinevus
tuleneb pigem rakendatava modelleerimise tüübist (vrd tabel 1).
124