teaduslugu ja nüüdisaeg xi - Tartu Ülikool Filosoofiateaduskond
teaduslugu ja nüüdisaeg xi - Tartu Ülikool Filosoofiateaduskond
teaduslugu ja nüüdisaeg xi - Tartu Ülikool Filosoofiateaduskond
Create successful ePaper yourself
Turn your PDF publications into a flip-book with our unique Google optimized e-Paper software.
Peeter Torop<br />
etapp kui originaali mõistmine <strong>ja</strong> geneetiline etapp kui ekvivalendi loomine<br />
(Levý 1971: 86). Meie kasutatud mõisted analüüs <strong>ja</strong> süntees<br />
haakuvad selle lähenemisega <strong>ja</strong> toetuvad omakorda nende tähendusele<br />
vene vormikoolkonna metodoloogias, kus Boris Jarho on neid määratleda<br />
püüdnud: “Valmis kujul on analüüs kirjeldus, seejuures täielikkusele<br />
püüdlev kirjeldus. /.../ Sünteesimine on eelkõige võitlus muljete<br />
paljususega. Inimene püüab hoomata olemust, tuua lugematust massist<br />
esile “peamise” <strong>ja</strong> heita kõrvale “teisejärgulise”” (Jarho 1969: 521, 522).<br />
Jiří Levý raamatule “Tõlkimise kunst” kirjutas semiootilise kommentaari<br />
<strong>Tartu</strong>-Moskva semiootikakoolkonna esinda<strong>ja</strong> Isaac Revzin.<br />
Koos Viktor Rozenzweigiga on ta avaldanud raamatu “Üld- <strong>ja</strong> masintõlke<br />
alused” (1964), milles seab tõlkeprotsessi väga olulisele kohale:<br />
“Tõlkeprotsessi kirjeldavas teoorias on va<strong>ja</strong> lähtuda võimalikult lihtsatest,<br />
elementaarsetest mõistetest. Muidugi ei saa tõlkimise selline kirjeldamine<br />
olema täielik, kuid teda saab kõrvutada keeruka protsessiga,<br />
muidugi tingimusel, et kõik lihtsustatud situatsioonis kirjeldatavad elemendid<br />
<strong>ja</strong> suhted vastavad tõlkes olevatele elementidele <strong>ja</strong> suhetele, s.t.<br />
kui mudel peegeldab reaalse protsessi mõningaid olemuslikult tähtsaid<br />
külgi. On selge, et ükski kirjeldus ei ammenda as<strong>ja</strong>. /.../ Tõlkeprotsessi<br />
kirjeldava teooria loomisel on va<strong>ja</strong>lik: a) teha kindlaks algmõistete ring,<br />
mida ei määratleta tõlketeooria raames, kuid peetakse piisavalt lihtsateks<br />
<strong>ja</strong> selgeteks <strong>ja</strong> b) määratleda kõik ülejäänud mõisted esmaste mõistete<br />
kaudu” (Revzin, Rozenzweig 1964: 25). Jiří Levý raamatu süsteemsus<br />
inspireeris Isaac Revzinit arutlema tõlkeprobleemide üle avaramalt,<br />
kõigi humanitaarteaduste <strong>ja</strong> semiootika kontekstis. Ta põhjendab seda<br />
sooviga “mõista mõningaid keeruliste märgisüsteemidega ümberkäimisega<br />
seotud üldiseid põhimõtteid, et täiustada humanitaarteaduste valdkonnale<br />
suunatud semiootilist teooriat, kasutades selleks parimate tõlki<strong>ja</strong>te<br />
<strong>ja</strong> tõlkega tegeleva kir<strong>ja</strong>nduskriitika praktikast ammutatud andmeid”<br />
(Revzin 1968: 427).<br />
Tõlge on selles kontekstis huvitav “kui teose kunstilist mudelit<br />
pal<strong>ja</strong>stav mehhanism”, kusjuures seda mudelit “tuleb otsida mitte<br />
tekstis, vaid selles, mis säilib tõlkimisel, see tähendab selles üldises, mis<br />
seob originaalteose teksti <strong>ja</strong> tõlget (mis muidugi vastab väl<strong>ja</strong>töötatud<br />
kriteeriumidele) või, veel parem, antud teose erinevaid häid tõlkeid<br />
(kaasaegses teaduses on kombeks nimetada seda olemust, mis jääb<br />
86
Change language