teaduslugu ja nüüdisaeg xi - Tartu Ülikool Filosoofiateaduskond
teaduslugu ja nüüdisaeg xi - Tartu Ülikool Filosoofiateaduskond
teaduslugu ja nüüdisaeg xi - Tartu Ülikool Filosoofiateaduskond
You also want an ePaper? Increase the reach of your titles
YUMPU automatically turns print PDFs into web optimized ePapers that Google loves.
Seletuslikud mehhanismid biomeditsiinis<br />
nismi mõiste vastu bioloogia filosoofias Stuart Kaufmani tööga (1971),<br />
kus ta analüüsib bioloogiliste süsteemide dekompositsiooni kui keskset<br />
lähenemist nende olemuse mõistmiseks. Paraku on tegemist siiski päris<br />
pika viitega reaktsiooniga bioloogias <strong>ja</strong> meditsiinis toimunule. Rääkimata<br />
Descartes’ist, tegeldi juba 19. sa<strong>ja</strong>ndil füsioloogias väga intensiivselt<br />
<strong>ja</strong> süstemaatiliselt organismide eluavalduste seostamisega nende<br />
teatud osades toimuvate protsessidega. Seesama dekompositsiooniline<br />
lähenemine reduktsionismi vormis on bioloogias <strong>ja</strong> meditsiinis sisuliselt<br />
jätkunud kogu 20. sa<strong>ja</strong>ndi jooksul <strong>ja</strong> valitseb seal selgesti praegugi.<br />
Siitsamast sugenebki küllalt triviaalselt küsimus sellest, mis võiks<br />
ühendada bioloogiliste süsteemide (eriti organismide) terviklikku aktiivsust<br />
<strong>ja</strong> talitlusi ühelt poolt ning nende struktuursete komponentide omadusi<br />
<strong>ja</strong> aktiivsust teiselt poolt. Teaduses domineeriva arusaama kohaselt<br />
on nende kahe vahel olemuslik seos ning selliseid seoseid endid või<br />
nende üldisemat vormi võikski kutsuda mehhanismiks. Peamiseks tegusaks<br />
olemusliku seose tüübiks mehhanismides peetakse nii eluteadustes<br />
kui ka teadusfilosoofias põhjuslikkust 2 . Stuart Glennan teeb oma 1996.<br />
aasta töös mehhanismidest <strong>ja</strong> põhjuslikkusest viimasest rääkides peapanuse<br />
just esimesele. Ta meenutab Hume’i (1777/1975) nii põhimõttelist<br />
kurtmist, et meile ei ole antud tabada kogemusega seda, mis ühendab<br />
omavahel põhjuslikult seotud sündmusi <strong>ja</strong> lisab omalt poolt, et just<br />
mehhanism võiks olla see, mis neid, s.t põhjust <strong>ja</strong> tagajärge, omavahel<br />
ühendab (Glennan 1996: kokkuvõte). Et oma mehhanitsistlikku põhjuslikkuse<br />
teooriat päästa klassikalise mehhanitsismi probleemidest, võimaldab<br />
ta sellele kahte olulist avardavat mööndust: (a) ei tuleks piirata<br />
mehhanismi komponentide vahelisi interaktsioone vaid mehhaanilisele<br />
mõjule ning (b) põhjuslike ühenduste analüüs mehhanismide terminites<br />
on vaid siis tähenduslik, kui on olemas viisid (kasvõi kaudsed) teadmiste<br />
saamiseks mehhanismi komponentidest <strong>ja</strong> nendevahelistest interaktsioonidest.<br />
Nii mehhanitsismis üldiselt kui ka konkreetselt Glennanil<br />
(nagu paljudel teistelgi) mängivad määratle<strong>ja</strong>tena olulist rolli seadused.<br />
Glennan lähtub Goodmani (1947) <strong>ja</strong>otusest, mille järgi eristab ta<br />
2 Põhjuslikkuse kui niisugusega tegeldakse käesolevas töös vaid riivamisi,<br />
niipalju kui see tuleb jutuks mehhanismide erinevate tõlgenduste juures. See<br />
muidugi ei tähenda, et teema ise ei va<strong>ja</strong>ks hoolikat põhjuslikkuse silmaspidamist<br />
<strong>ja</strong> käsitlemist.<br />
171
Change language