tallinna ülikool humanitaarteaduste dissertatsioonid - E-Ait

Vaadeldes džässi arengut Eestis, selgub, et sageli need mõisted kattuvad – vaimsed liidrid olid
üldjuhul ka oma ideede praktilised elluviijad. Erandiks võiks pidada The Murphy Band’i, kus
liidriks “vedaja” mõistes oli Kurt Strobel, muusikaline juht aga Victor Compe.
Eesti 1930. aastate džässis torkab eredalt silma Priit Veebel – tema on see, kes tuleb mõttele
korraldada Estonia kontserdisaalis džässikontsert ja tema ise ka selle idee realiseerib, olles nii
kontserdi mänedžer, arranžeeringute autor, solist kui ka dirigent. Samal tasemel liidriks nii
muusiku kui organisaatorina osutub Hans Speek, kes jõuab tähelepanu keskpunkti 1940.
aastate algul. 1930. aastate lõpus kerkib aga esile Henry Ambel, kellel tunduvad olevat kõik
potentsiaalse vaimse liidri omadused, hoolimata sellest, et ta ise pole tegevmuusik. Järgnevalt
vaadelgem neid mehi lähemalt.
Priit Veebel
P. Veebel (12.09.1910–24.07.1944), üks eesti džässi 1930. aastate mõjukaim muusik, oli
põline tallinlane. Tema muusikalise alghariduse kohta ei ole konkreetseid andmeid, kuid Artur
Rinne meenutab oma mälestusteraamatus, et 1923. aasta kevadel, kui nad Karl Leinuse
laululastena esimest korda kohtusid, oli P. Veebel juba hea klaverimängija, kel “lugusid tuli
kui küllusesarvest” (Rinne 1973: 73). Seega pole usutav, et need oskused pärinesid vaid Karl
Leinuselt ja laulutundidest. 1923. aastal astus P. Veebel Tallinna Konservatooriumi, kus õppis
kuni vanemate surmani 1927. aastal prof. Peeter Ramuli klaveriklassis. Olles samal ajal ka
Tallinna Poeglaste Reaalgümnaasiumi õpilane, oli tema ülesanne kooli hommikupalvustel
koraalide mängimine.
Tantsumuusika mängimist alustas ta juba 1926. aastal – tema nime leiame koos Gustav
Ernesaksa, Eevalt Turgani, Elmar Perdi jt samas koolis tekkinud Vivo Band’i nimekirjast
(Ernesaks 1980: 57). P. Veebel mängis lühikest aega ka Red Hot Ramblersis, kuid majanduslik
olukord pärast vanemate surma nõudis aktiivsemat tegevust ja 1928. aastal sai temast
kutseline pianist Marcelle’is tööd alustanud mulatist viiuldaja Raymond Micheli ansamblis
Five Royalty (vt foto 58). Mõlemad koolid jäidki seetõttu lõpetamata (Mutsu 1991, 5: 34).
Järgmisel talvel jätkus Veebeli koostöö Micheliga restorani Küba uues ansamblis Six Rhytm
Boys, 1930. aastast, kui uksed avas uus luksusrestoran Dancing Palace Gloria, on Veebel
pianistina sealse orkestri The Happy Seven nimekirjas (Mutsu 1991, 10: 88). 1931. aastal
moodustas K. Strobel samasse restorani uue orkestri, kutsudes pianistiks P. Veebeli, kes jäigi
mängima Strobeli orkestritesse kuni viimase lahkumiseni Eestist 1939. aasta novembris.
Lisaks tööle tantsumuusikuna jätkus teda mujalegi – ta oli aktiivne levilaulude loojana ja
arranžeerijana, teda võis tollal sageli kuulda esinemas pianistina K. Strobeli orkestriga
ringhäälingus, kuid tantsupalades oli klaverisoolosid harva ja need olid lühikesed. Rohkem sai
ta oma võimeid näidata saadetes, kui esines klaveriduos koos K. Paalsega (vt foto 59), trio või
kvartetiga. V. Ojakäär, kes noore džässihuvilisena on neid saateid ise kuulnud, kinnitab, et
tegemist oli tehniliselt laitmatu, improvisatsioonivõimelise muusikuga (Ojakäär 2000: 380).
Sama kinnitab ka H. Ambel oma kirjas P. Veebeli triole (teised Uno Elts ja Elmar Kruus):
“Eilne combo /.../ koosnes kolmest isikust, (kes) on kõik meil kindlalt paremikku kuuluvad,
milles ei saa olla mingit kahtlust.” (Ambeli kiri vt lisa 6). Võrreldes eesti džässi tolleaegseid
tipp-pianiste omavahel, hindab Ojakäär siiski L. Tautsi ja O. Avarmaad “svingilikumateks”
(Ojakäär 2000: 380).
100