tallinna ülikool humanitaarteaduste dissertatsioonid - E-Ait

maksimaalselt 0,5 minutit, improviseeritakse 15–20 minutit. Üks esimesi, kes vabastas end
helilooja poolt pealesurutud interpretatsioonilistest ahelatest, lähenedes meloodilisele
materjalile vabamalt ja džässipärasemalt, oli tuntud rägtaimipianist Jelly Roll Morton 35 ,
teadaolevalt esimene pianist, kes improviseeris antud teemadel (Berendt 1999: 19).
Siit alates kaldub džäss oma arengus üha enam kõrvale süvamuusika tuntud radadelt ja kuigi
edaspidigi on neil küllaltki tihedad (ja kohati vägagi lähedased) 36 sidemed, on nad siiski
täiesti erinevad nähtused muusikamaastikul. Süvamuusikas on asetatud põhirõhk teose peensusteni
viimistletud vormiarendusele, millele allub kõik muu, džässis aga improviseeriva
muusiku loominguvabadusele, kus vormiküsimused on marginaalse tähtsusega. Nagu kirjutab
Walther Ludwig Bühl: “Improvisatsioon on muusikalise transformatsiooni kunst” (Bühl 2004:
181). Seega on improviseeriv džässmuusik ühtaegu improviseerija, helilooja ja interpreet ühes
isikus, muutudes tahes-tahtmata mängitava pala kaasautoriks. Seda fenomeni on tunnustatud
ka seadusloome tasandil – paljude maade autorikaitse seadustik näeb džässimprovisatsioonide
esitajale ette õiguse 30–50%-le autorihonorarist.
Iseenesest mõista esitab see improviseerivale muusikule hoopis suuremaid nõudmisi nii
teooria (eriti harmoonia) peensuste kui instrumendivaldamise osas – peab ta ju suutma
lahendada probleeme, millele vastuse leidmiseks on heliloojal piiramatu ajaressurss, laval
mõne loetud hetkega! Nagu muusikaajaloost teame, oli aegu, kui ka süvamuusika heliloojad,
nagu näiteks Corelli, Geminiani ja Händel, andsid oma instrumentaalsonaatides esitajale
ainult teose skeleti; esitamiseks vajalikud teosest lahutamatud täiendused pidid tulema aga
esitaja poolt. Möödunud mitmesaja aasta jooksul on süvamuusika heliloojad hoolega tegelenud
vormi arendamise ja täiustamisega, jõudes kohati isegi kummastavate tulemusteni, nii
et “helilooja pigem tajub oma teost visuaalselt ja kontseptuaalselt, kasutades silmi sama palju
nagu kõrvu” (Cook 2005: 154) või “kuulajal võib osutuda võimatuks seda muusikalist objekti
haarata ilma partituuri analüüsivalt lugemata” (Cook 2005: 11) 37 .
Džässmuusika areng on kulgenud teist teed mööda, kogu tähelepanu on koondunud improvisatsiooni
täiuslikkuse, seega loominguvabaduse taotlemisele, mille põhivahendina nähakse
harmoonilis-laadiliste suhete arendamist ja individuaalsuse esiplaanile seadmist. Siin ongi
raske otsustada, kas džässmuusikat peaks käsitlema rohkem suulise (folkloorse) või kirjaliku
(akadeemilise) muusikatraditsiooni aspektist lähtuvalt – ühest küljest baseerub džäss suures
osas improvisatsioonil, mida ei ole parimagi tahtmise korral võimalik rahuldaval tasemel
noteerida, 38 s.t suulisel traditsioonil, teisest küljest vaadatuna on džässmuusika arengus väga
tähtsat osa etendanud suurte orkestrite peensusteni arranžeeritud muusika. Tuleb tähelepanu
35 Jelly Roll Morton (1890–1941), New Orleansis sündinud pianist, helilooja ja laulja. Rõhutas oma kreooli
päritolu, väites, et tema sünnijärgne nimi oli Ferdinand Joseph La Menthe.
36 Silmas on peetud avangardismi. Selles kontekstis võiks huvitava eksperimendina mainida 2004., 2005. ja
2006. aastal Tallinnas Eesti Muusikaakadeemias toimunud rahvusvahelisi improvisatsioonilise muusika
seminare, kus osalesid silmapaistvad improvisaatorid nii süvamuusika (A. Pett, A.-L. Polli) kui džässi poolelt
ja mis lõppesid menukate ühiskontsertidega.
37 N. Cook on pidanud silmas Stravinski variatsioone “Aldous Huxley in memoriam”.
38 Noteerimist raskendab bluusilauljatest alates valitsenud traditsioon väljenduslikkuse huvides intonatsiooniga
manipuleerida (nt nn neutraalne terts ja blue notes), mis on üle kandunud ka instrumentalistidele. Eelmise
sajandi kuuekümnendatel aastatel leiutati nn “veerand-tooni trompet”, millel oli lisaventiil veerand-toonide
tekitamiseks. Mõnda aega oli see instrument avangardistide seas üsna populaarne, nüüdseks unustatud.
Analoogilise probleemiga puutusid kokku ka etnomusikoloogid juba sada aastat varem, mille tulemusena
filoloog ja matemaatik Alexander J. Ellis leiutas 1885. aastal nn “sentide” ehk sajandike süsteemi, kus iga
pooltoon jaotati 100 võrdseks osaks (Nettl 1964: 16, 115). Käesoleval ajal, kuigi 21. sajandi arvutitehnika
tase võimaldaks juba selliste graafik-piltide tekitamise ja ka hilisema taasesitamise, ei ole seda siiski
vajalikuks peetud, kuna helikõrguste analüüs ja fikseerimine on vaid osa interpreedi individuaalsusest ja
eraldatuna teistest komponentidest ei oma džässmuusikule olulist tähtsust.
27