tallinna ülikool humanitaarteaduste dissertatsioonid - E-Ait
tallinna ülikool humanitaarteaduste dissertatsioonid - E-Ait
tallinna ülikool humanitaarteaduste dissertatsioonid - E-Ait
You also want an ePaper? Increase the reach of your titles
YUMPU automatically turns print PDFs into web optimized ePapers that Google loves.
idade autor 32 aastat hiljem tegi, tõsi küll, Minski), et kõike seda “originaalis” kuulda. Hans<br />
Speek meenutas ka 226 , et neil oli omalaadne džässihuviliste vaidlusklubi, kuhu peale tema<br />
kuulusid Henry Ambel, Tommy Rü(ü)tman ja Boris Kõrver. Nagu eespool kirjas, organiseeris<br />
Ambel samalaadse džässihuviliste grupi <strong>ülikool</strong>is õppimise ajal ka Tartus (vt foto 34),<br />
katkestamata seejuures sidemeid Tallinna mõttekaaslastega. Nendel kokkusaamistel kuulati<br />
palju uut džässmuusikat, arutleti ning vaieldi selle probleemide ja suundumuste üle.<br />
Teatavasti oli Ambel teadustajana kaastegev ka H. Speegi 12.04.1941 toimunud džässikontserdil<br />
(Ojakäär 2003: 113).<br />
Tänu heale juhusele on säilinud kiri (vt lisa 10), mille Henry Ambel saatis 14. mail 1940<br />
P. Veebeli triole nende eelmisel õhtul toimunud raadioesinemise asjus. Sellel kirjal on meie<br />
jaoks eriline tähendus, kuna need kolm tihedas kirjas masinakirjalehte kujutavad endast<br />
dokumenti, kus on jäädvustatud osa meie džässi hetkeseisust anno domini “kevad 1940” koos<br />
asjaliku analüüsi ja autori soovitustega. Nagu ta selles kirjas kirjutab, on toodud seisukohad<br />
“/.../ aastatepikkuse studeerimise tulemus”. Ambeli džässiteoreetikuks tituleerimine võib<br />
esimesel hetkel tunduda liialdusena ja muusikateoreetilisest küljest võetuna võib see nii ollagi<br />
– polnud tal ju ei muusikateaduslikku ega muusikalist eriharidust –, kuid tema põhjalikkus<br />
džässi uurimisel ja aja jooksul tõeks osutunud järeldused, mis ta tegi (hoolimata lühikesest<br />
ajadistantsist), viitavad selgesti sellele suundumusele.<br />
Selle kirja puhul ei ole tegemist pikalt viimistletud tekstiga, ilmselt oli see spontaanne reaktsioon<br />
eelmisel õhtul raadios kõlanud kontserdile. Samas on siin aga peale otsese kontserdiarvustuse<br />
ka üsna põhjalik analüüsiv hinnang meie džässi hetkeseisule ning ka džässi ja<br />
helitehnika kui džässi esitust oluliselt mõjutava komponendi üldisele arengule. See viib<br />
mõttele, et ilmselt oli ta juurelnud nende probleemide üle juba mõnda aega ning kontsert oli<br />
vaid ajend nende mõtete väljaütlemiseks. Üks kolmandik kirjast ongi sellele pühendatud, ehk<br />
nagu ta ise kirjutab: “Püüan lühidalt alljärgnevalt võtta kokku enese veendeid aastatepikkuse<br />
studeerimise tulemusena jazz’ist üldse, käesoleval juhul aga ainult klaveristiilidest, et seega<br />
tutvustada minu kriitika aluseid, millest lähtun.” Ambel jaotab džässpianismi kahte suurde<br />
alaliiki: salongi stiil ehk “novelty grupp” ja “originaal-jazz’i põhialustel rajanevad stiilid”.<br />
Esimesse jaotusse paigutab ta sellised tol ajal populaarsed pianistid nagu Billy Mayerl ja<br />
Charlie Kunz, kommenteerides nende mängu järgmiselt: “/.../ see pole siiski jazzklaverdamine<br />
originaalses mõttes. See on vaid rütmiline muusika – jazz laiemas mõistes”. Teise jaotusse<br />
ehk “originaal-jazz’i põhialustel rajanevate stiilide” alla on tal paigutatud Earl Hines, Teddy<br />
Wilson, Thomas “Fats” Waller, Meade “Lux” Lewis, Albert Ammons ja Bill (William)<br />
“Count” Basie. Aeg on tõestanud, et tal oli täielik õigus – need nimed on tuntud tänapäevalgi<br />
ja džässpianismi ajaloos on neil kõigil väärikas koht, esimese jaotuse mehed aga on unustuse<br />
hõlma vajunud ja nende nimed ei ütle tänapäeva džässihuvilisele enam midagi.<br />
Kuigi nimetatud kiri on adresseeritud konkreetsetele isikutele, on see kirjutatud ajakirjandusliku<br />
arvustuse vormis, kus pole ühtki otsest pöördumist adressaatide poole. Oma kirja<br />
sissejuhatavas lõigus annab Ambel hinnangu ka meie tantsubändide üldisele tasemele ja juhib<br />
seejuures tähelepanu asjaolule, et huvitaval kombel on kõige paremal tasemel just amatöörorkestrid<br />
(“neist eriti aga üks” 227 ), kelle tase läheneb jõudsalt Skandinaavia ja Lääne-Euroopa<br />
džässorkestrite tasemele, kuna professionaalid on suhteliselt staatilises olekus. Ta toob ka<br />
välja selle nähtuse arvatava põhjuse – amatööride suurema huvi ja töökuse. Siia võiks ilmselt<br />
lisada veel ühe olulise nüansi – peale suure huvi oli amatööridel ka rohkem aega eksperimenteerida<br />
ja proovidel koosmängu lihvida, pikad öised mängud suitsustes saalides aga<br />
pärssisid professionaalide huvi sellise “peentöö” vastu.<br />
226 Intervjuu siinkirjutajale 21.01.2005 Stockholmis.<br />
227 Silmas on peetud ilmselt Kuldset Seitset, kes oma tasemelt oli kõigist teistest tublisti üle.<br />
102
Change language