tallinna ülikool humanitaarteaduste dissertatsioonid - E-Ait

võtjateks, kes üürisid kõigepealt oma nimel saali, et see siis edasi rentida üritust korraldada
soovivatele asutustele, kuid nüüd juba koos orkestriga.
1941. aasta suvi algas suhteliselt ootusrikkalt – muusikud hakkasid juba kohanema uue
süsteemiga ja süsteem ise hakkas ka mingil määral funktsioneerima. Avati osa eelmisel aastal
suletud lõbustusasutusi, nüüd muidugi uue nime all. Nii avaldas ajaleht Töörahva Hääl
teate 159 , et 7. juunil avatakse Pärnu Kaubastu restoran 12 (endine Rannasalong), jätkas ka
Narva-Jõesuu Rannasalong. Juba nädala pärast, 14. juunil, toimus esimene küüditamine, mis
puudutas valusalt paljusid muusikuid, seega ka džässorkestreid. Veel nädal hiljem algas sõda.
Väljakuulutatud üldmobilisatsioon hõlmas just seda põlvkonda, kelle hulka kuulus ka suurem
osa džässmuusikuid. Paljud neist allusid korraldusele ja sattusid nii Nõukogude armee
ridadesse, päris paljud aga leidsid võimaluse mobilisatsioonist kõrvale hoida.
3.6.2. Džäss Eestis Saksa okupatsiooni ajal
Ehkki augustis 1941 eksisteeris isegi Eesti Draamateatri (!) jazzorkester J. Pori 160 taktikepi all
(Ojakäär 2003: 128), algasid Saksa okupatsiooni ajal džässmuusikute jaoks hoopis keerulisemad
ajad – koos juudisoost heliloojate loomingu mängukeeluga oli ametlikult keelatud ka džäss kui
entartete Musik (mandunud muusika). Selles suhtes oli restoranimuusikute elu pisut kergem –
seda valdkonda oli keerulisem kontrollida ja seetõttu sai vahel sekka mängida mõnegi endale
meelepärase loo (Ojakäär 2003: 279), kontsertide kavad tuli aga kirjalikult gestapole kinnitamiseks
esitada (ibid., 292). Suur osa muusikuid leidis rakendust siis valitsevaks kontserdivormiks
muutunud Bunter Abend (kireva kavaga) kontserdi truppides. Need olid midagi
nõukogudeaegsete estraadikontsertide sarnast, kus ühel kontserdil esinesid nii ooperilauljad,
naljamehed, mustkunstnikud, võimlejad jt, sekka ka orkestripalu. Osa muusikuid astus sõjaväega
seotud rinnet teenindavatesse kontsertbrigaadidesse, lootes nii rindelesaatmist vältida 161 .
Saksa okupatsiooni ajal tegutsenud orkestritest (v.a restoraniorkestrid) väärib mainimist
16-meheline Tanzkapelle des Landessender Reval (vt foto 53), mida juhatasid nii vahepeal
Tallinnasse tulnud Leo Tauts, Priit Veebel kui ka Vladimir Sapožnin ja lõpuks lühikest aega
John Pori, kes Hans Speegi asemel orkestrisse tuli, kui viimane kodumaalt lahkus (Ojakäär
2003: 297–299). Antud orkestri puhul polnud küll kindlasti tegemist džässmuusikaga, selle
välistas juba ametlik kultuuripoliitika, kuid selles ainsas täiskohaga riigipalgal töötavas suures
levimuusikat mängivas orkestris leidsid töökoha paljud džässpillimehed. H. Speegi erakogus
on foto orkestri 1943. aasta märtsis toimunud väljasõidust Viljandisse (vt foto 54). Fotol on ka
üks muusik, kelle nime ei ole õnnestunud tuvastada, samuti 16. mehe nime, kes tõenäoliselt
sel hetkel fotograafiks oli. Kahe foto võrdlemisel selgub, et koosseis püsis aasta jooksul
stabiilne – vaid V. Trojanski asemele tuli H. Speek, pildil pole ka Vallimäed ja Tammelit;
1943. aasta kevadel ühines orkestriga Vladimir Sapožnin (Ringhääling 1944: 29–30).
Nagu näeme, tingisid alanud sõda ja okupatsioonid küllaltki karme muutusi meie kultuurielus,
kaasa arvatud džässmuusikas. Küüditamine ja mobilisatsioonid hõrendasid oluliselt džässmuusikute
ridu, kumbki okupatsioonirežiim ei olnud džässisõbralik. See kajastub ainuüksi
orkestrite arvu olulises vähenemises (vt joonis 2). Skeem peaks andma teatava ülevaate
orkestrite tekkimise ja arengu dünaamika kohta kogu töös vaadeldaval ajajärgul.
159
Töörahva Hääl 1941, 7.06.
160
Tuleb veel kord imetleda J. Pori võimet keerulistes olukordades orienteeruda – PBLM džässorkester lõpetas
ju alles 1. juulil samal aastal!
161
Džässmuusikale nendes kavades üldiselt kohta polnud (entartete Musik!), kuid K. Laren meenutab oma
intervjuus siinkirjutajale (K. Laren 15.08.2003), et vahel siiski riskiti ja mängiti sekka ka džässmuusikat.
Nagu meenutab A. Regi, kes ise reisis ühe sellise grupiga üle kolme kuu Riia–Leningradi vahelisel
rindelõigul, tasustati ja varustati neid kogu reisi ulatuses väga hästi (Regi 2000: 145–146).
79