tallinna ülikool humanitaarteaduste dissertatsioonid - E-Ait

kõlaga pillid, nagu saksofon, bandžo ja trummikomplekt (mida uue muusika järgi mõnda aega
jazzbandiks nimetati). Seevastu viiulite ja tšello osakaal vähenes märgatavalt. Seoses rumba
võidukäiguga lisandusid mitmed aafrikalikku päritolu uued rütmipillid (conga, bongo).
Üsna ilmekalt peegeldab 1920. aastatel valitsenud olukorda 1926. aasta Rahvalehes ilmunud
moetantsudele pühendatud artikkel “Õpivad tantsima. Kes on pealinna tantsuõpetajad.
Charleston ei lähe meil moodi” 65 . Artikli autor märgib, et moetantsud tõi Eestisse R. Leer 66 ,
keda autor hindabki parimaks tantsuõpetajaks ja kahetseb, et ta õpetamisest äri kasuks loobus.
Suurt tähelepanu pühendab artikkel endisele mereväeinseneri haridusega balletiartistile Sergei
Insarovile, kes igal sügisel olevat käinud välismaal end täiendamas ja uusi tantse õppimas.
Tema haare oli lai – artikli andmetel õpetas ta Narvas, Pärnus, Viljandis, Rakveres, Paides ja
koguni maakohtadeski. Samas toodud väite kohaselt olevat S. Insarov koos abiliste Tamara
Istomini ja Viktor Reiteliga viie aastaga tantsima õpetanud umbes 12 000 inimest. Artiklis
mainitakse veel kaheksat tantsuõpetajat (tolle aja kombe kohaselt perekonnanime esitähe all),
mis viitab küllaltki suure nõudluse olemasolule. Tantsudest olid artikli andmetel kavas
shimmy, foxtrot, valss-boston (ehk aeglane valss), tango-milonga, one step, blues, carambastep,
charleston, hupa-hupa, java, slavoma florida. Sel moel olid tantsuõpetajad ka üsnagi
olulised džässi levitajad, kuna moderntantsude õpetamiseks kasutatavad Victor Silvesteri 67
Strict Tempo Dance Orchestra plaadid sisaldasid, nagu eeltoodud tantsude loetelustki nähtub,
tähelepanuväärsel määral ka sedalaadi muusikat.
Nagu eespool mainitud, on kõik suuremad muutused rahva kultuuritunnetuses seotud uute
suundumustega ühiskonna arengus, seega on loomulik, et kõnesolevas artiklis neid probleeme
ka käsitletakse: “Eestlane, räägitakse, olla väga konservatiivne. Õigus ka. Vähemalt kõiges
selles, mida pakub meile Lääne-Euroopa moe ja seltskondlike kommete suhtes. Kuigi
nimetame end eurooplasteks, ei luba isaisade igivana traditsioon meid seda vastu võtta, mis
meid Lääne-Euroopa seltskondlisele kultuurile veidigi lähemale viiks 68 . /…/ Olgugi, et kõike
seda, mis Lääne poolt tuleb ja mis meie seltskondlist elu veidi elustaks, vastuvõetavaks ei
peeta, ei ole suutnud noorem põlv selle vastu ikkagi ükskõikseks jääda. Kõigepealt on
t a n t s see tegur, mis moderniseerununa praegu Eestis võidukäigul sammub ja ennast enam
reast välja lüüa ei lase. Isegi imelik, kuidas ta siin, meie labajala valtsi ja “Tõmba Jüri”
harrastajate seas viie lühikese aasta jooksul sarnast suurt poolehoidu on leidnud, et Tallinnas
näit. vanu tantse enam pea sugugi ei pooldata, veel harvem neid tantsitakse”. Lausa
prohvetlikuna tundub siin artikli autori ettenägelikkus: “Läheb kaua aega, ennem kui
maapidudel fokstrott poolehoidu hakkab leidma. Seni tõmmatakse aga “matsi-polkat”, nii et
põrand mürtsub...” 69 . Nagu meenutab V. Ojakäär, mängiti veel 1939. aastal Pärnus tantsupidudel
jooksupolkat, krakovjakki ja vengerkat (Ojakäär 2000: 122) 70 .
65
Rahvaleht 1926, 09.03, artikli autor teadmata.
66
Bernhard René Leer (esines koos abikaasaga ka kabareetantsupaarina Marcelle & René), kohviku Marcelle
omanik, kes ka kohviku oma abikaasa järgi “Marcelle’iks” nimetas (Ojakäär 2000: 87).
67
Kuulus inglise tantsuõpetaja, 1922. aasta seltskonnatantsude maailmameister Victor Silvester (1900–1978)
asutas selle orkestri eesmärgiga kindlustada uute tantsude õige tunnetuse ja tempoga esitamine, millele
otseselt viitab orkestri nimigi. Tema orkester töötas edukalt veel 1940. aastate lõpul, 1955. aastaks oli plaate
müüdud 27 miljonit (Ojakäär 1983: 29). Siis juba V. Silvester & Silver Strings hilisemaid plaadistusi leidub
isegi 50 aastat hiljem, 1998. aastal Casa Musica väljaantud tantsuõpetajaile määratud CD-de kogumikus The
best of Ballroom Music (part 6 vol 14 nr 13). See viitab orkestri väga heale tasemele.
68
Samale rahvusliku konservatiivsuse probleemile viitab ka Kalervo Hovi (2002: 146).
69
Rahvaleht 1926, 9.03.
70
Siinkirjutajale meenub, et veel 30 aastat hiljemgi paluti maakohtades pärast kontserti toimunud tantsuõhtutel
mängida vengerkat.
42