tallinna ülikool humanitaarteaduste dissertatsioonid - E-Ait

taset, hoolimata sellest, et mõnelegi mehele tuli svingi aluseid A-st ja B-st alates õpetada.
Kõnealuse orkestri koosseis kujunes järgmiseks: trompetid August Pakaste, August Saarm ja
Helmut Orusaar, tromboonid Georgi Gross, Ülo Raudmäe, Bernhard Sergo, saksofonid Karl
Aavik, Oskar Vichman (as), Vladislav Trojanski, Lembit Raudmäe (ts), Boris Kuum viiul,
Ovid Avarmaa klaver, Elmar Konnist kitarr, Evald Haaviku kontrabass ja Elmar Kruus
trummid. Laulis Eugen Raudsepp. Oma harjunud kohal orkestri ees seisis Hans Speek
klarnetiga (Ojakäär 2003: 291) ja nagu Speek intervjuus siinkirjutajale mainis, 207 jäi ta tulemusega
igati rahule.
Džässikontsertide korraldamine nendes oludes oli küllaltki riskantne ettevõtmine ja selles
võib näha nii muusikute kui ka varieteeteatri Plaza juhtkonna (direktor Paul Kalde 208 ) protesti
kehtivale kultuuripoliitikale. Kuna kogu kava tuli kirjalikult eelnevalt gestaapole esitada, oli
Speek sunnitud kasutama mitmeid kavalaid võtteid alates sellest, et kontserte reklaamiti
varieteemuusikana, tänu millele õnnestus võimude keelust üsnagi edukalt kõrvale hoida ja
esitada siiski päris tõsidžässilik kava 209 . Oma kirjas V. Ojakäärule kirjeldab ta teisigi kasutatud
konspiratiivseid võimalusi. Nii kasutati hiljem nõukogude korra ajal meie pillimeestele
nii tuttavat valenimede taktikat, näiteks C. Basie “One o’clock Jump” autoriks märgiti mingi
suvaline prantsuse nimi, H. Carmichaeli “Stardust” autoriks rootsi nimi, osale ameerika
päritolu lauludele tehti uued saksakeelsed sõnad (s.t ka nimed), mõned saksa päritolu lood
(E. Waldteufeli “Uisutajad”) aga arranžeeris Speek svingstiilis (Ojakäär 2003: 292). Nagu
K. Laren meenutas, oskas Eugen Raudsepp laulda saksakeelseid tekste nii suure aktsendiga, et
need tundusid olevat ingliskeelsed! 210 Seega kasutas Speek edukalt jesuiitide ordu motot
“eesmärk pühitseb abinõu” džässi hüvanguks. Saal oli kõigil kontsertidel viimse kohani välja
müüdud, mis on parim õigustus sellisele meetodile.
Ka sellel kontserdil esines suure koosseisu vahel svingansambel, mille koosseis ega esitatud
palad ei meenu kahjuks ei Hans Speegile ega Kuno Larenile, viimane mäletab vaid, et nad
mängisid paar pala Artie Shaw’ 211 kuulsa ansambli Gramercy Five stiilis. Tõenäoliselt olid ka
rütmigrupi liikmed suurest koosseisust, sest küüditamise ja mobilisatsiooni tagajärjel oli
svingivate muusikute hulk Tallinnas oluliselt vähenenud.
4.3.2. Esimene Pärnu-kontsert
Esimese oma jõududega läbiviidud džässikontserdini Pärnus jõuti 1944. aasta hiliskevadel.
See oli soodne aeg selliseks ettevõtmiseks, kuna samal ajal formeeriti Pärnus 6. piirikaitserügementi,
mille juurde kuulus ka puhkpilliorkester; tänu sellele oli linnas tavalisest rohkem
muusikuid. Kontserdi organiseerijaks ja juhiks oli meile juba Tartust tuttav viiulimängija Jaak
Allmere. Kahjuks pole sellest kontserdist säilinud ühtki fotot, ka Valter Ojakäär, kes sel
kontserdil ise osales, ei mäleta enam täpselt kõiki orkestri liikmeid. Ojakääru ja Allmere
ühiste mälestuste põhjal (Ojakäär 2003: 301) võis orkester esineda koosseisus: Karl Juurikas
ja Valter Ojakäär altsaksofonid, Hendrik Juurikas ja Ants Niidu tenorsaksofonid, Jaak
207
H. Speegi intervjuu 21.01.2005 Stockholm.
208
Paul Kalde (1908–1991) oli tuntud kabareeartist, kes esines nii konferansjee, laulja kui tantsijana juba 1930.
aastatel (Ojakäär 2000: 311, 482). Teda mainitakse džässilauljana ka ajakirjanduses (Lääne Elu 1932, 11.06).
209
Täielikku kontserdi kava ei ole kahjuks säilinud, toetuda saame H. Speegi ja K. Lareni mälestustele.
Rekonstrueeritud kava vt lisa 7.
210
Intervjuu siinkirjutajale 15.08.2003.
211
Artie Shaw (1910–2004) – klarnetist, helilooja ja orkestrijuht; kuulsamaid svingiklarnetiste B. Goodmani
kõrval, viimase suurim rivaal “svingikuninga” tiitlile.
94