tallinna ülikool humanitaarteaduste dissertatsioonid - E-Ait

ja 1979), Oslo (1973), Bracknelli (1979) ja North Sea (1979) džässfestivalidel. 307 Kanada
Entsüklopeedia rõhutab tema suurepärast stiilide tundmist/tunnetamist ja head tehnikat, mida
ta veenvalt demonstreerib LP-del Bach and the Blues (Bach ja bluus, 1966) ja Pianostyles
(Klaveristiilid, 1972). Edward Farrant’ 308 andmetel on ta osalenud mitmete tuntud
džässmuusikute, nagu Maynard Ferguson, Willy Girard, Yvan Landry, Roger Simard plaatide
lindistamisel pianistina 309 , samuti väärivad esiletõstmist LP-d All – Star Jazz Sextet and
Salome Bey (5-RCI 503) ja koos Pierre Del Vescovoga tehtud Violet Archeri Sonaadi
metsasarvele ja klaverile (RCI 412) plaadistus. Džässmuusikuna on tema eeskujudeks olnud
Bud Powell, Erroll Garner ja Bill Evans. Seega igati tähelepanuvääriv laia ampluaaga muusik,
kelle oskused ja teadmised on eesti džässmuusikale ja meie noorele muusikute põlvkonnale
kaduma läinud.
7.2. JÄRELLAINETUSE ULATUS
Eestlasi, kelle džässiharrastus jätkus ka pärast kodumaalt lahkumist, oli teisigi. Kõige aktiivsemad
olid Rootsis uue kodumaa leidnud džässmuusikud, neid oli ka arvuliselt kõige rohkem.
Nii on teada, et Stockholmis tegutses Meremeeste ühingu juures aastaid tantsuorkester, mille
kahest koosseisust on säilinud ka fotod (67 ja 68). Orkestri eestvedaja oli August Liiv (1923–
2005), 310 kes enne eksiili siirdumist õppis konservatooriumis fagotti, selles koosseisus mängis
viiulit ja saksofoni.
Kui võrrelda Meremeeste ühingu orkestri fotosid (kummagi fotografeerimise aeg ei ole
teada), näeme, et suur osa koosseisust on muutunud. See aga viitab asjaolule, et Rootsi
emigreerunud eestlaste hulgas oli harrastusmuusikuid küllaltki palju ja nende tase oli piisav
tantsuorkestris mängimiseks. Samast allikast pärit andmete kohaselt eksisteeris Stockholmis
mõnda aega kollektiiv, kes nimetas end “Väsind vendade orkestriks”. Nende koosseis ei ole
teada, fotot nendest ei ole õnnestunud leida.
Mart Kiiverilt saadud informatsiooni 311 kohaselt tegutses 1950.–1966. aastani Rootsis
Eskilstunas aktiivselt 7-liikmeline Eskilstuna Eesti Seltsi orkester, mis esines eestlaste pidudel
Eskilstunas, Stockholmis, Uppsalas ja mujalgi, aga ka Rootsi soomlaste, lätlaste ja kohalike
rootslaste pidudel. Orkestrist on olemas ka foto (vt foto 69) ja teada koosseisus olnud muusikute
nimed. 312 Toodud nimekiri on orkestri algkoosseisust, tegutsemise 16 aasta jooksul
vahetus koosseisus kokku 17 meest, kuid lühemat aega kollektiivi töös osalenute nimesid
M. Kiiver enam ei mäleta. Orkestri juhina tegutsenud inseneriharidusega M. Kiiverilt on pärit
ka andmed repertuaari kohta: Take the “A” Trane, In the Mood, Jazz me Blues, 12-th Street
Rag, Things are not What They Used to Be, Royal Garden Blues jt.
See on tüüpiline tolle aja parimate svingorkestrite repertuaar, tuntumad on G. Milleri orkestri
tunnuslooks kujunenud J. Garlandi “In the Mood” ja B. Strayhorni “Take the “A” Train”,
307
Märkimisväärne on ka tema pedagoogiline tegevus Montreali McGilli ülikoolis, Ottawa ülikoolis, Toronto
konservatooriumis ja Humber-kolledžis. Hulk tema õpilasi (Luc Beaugrand, James Gelfand, Steve Holt,
Dave Restivo) on saavutanud tuntuse Kanada džässielus.
308
Kanada muusikateadlane ja produtsent, Kanada Entsüklopeedia (internetiversiooni) tsiteeritud artikli autor.
309
Täpsemad andmed saadaval Canadian Jazz Discography’s.
310
Need andmed on pärit August Liivi pojalt, Stockholmi Eesti Päevalehe kaastööliselt Rein Liivilt (intervjuu
siinkirjutajaga 21.01.2005).
311
Kiri siinkirjutajale 13.03.2007.
312
Mart Kiiver (as, juht), Valdek Vrooman (ts, ak), Leo Kippar (as), Manfred Bode (tr, voc), Rea Kiiver (kl),
Voldemar Järves (kb) ja Valfrid Luther (dr).
123