tallinna ülikool humanitaarteaduste dissertatsioonid - E-Ait

Domenic Strinati toob oma teoses “Sissejuhatus populaarkultuuri teooriatesse” välja kolm
omavahel seotud argumenti, mis pole küll kõikehõlmavad, kuid on olnud 20. sajandil
populaarkultuuri teooriates kesksel kohal. Esimene neist küsib: kust populaarkultuur üldse
pärit on, kas ta kerkib “alt” rahva seast, vajub “kõrgelt” eliidi seast või on pigem kahe kihi
läbikäimise tulemus? Teine küsimus on seotud kaubastumise mõjuga popkultuurile: kas kaubana
vormistatud kultuuri teke tähendab, et tulususe kriteeriumid on saanud kunstnikutööst ja
intellektuaalsest väljakutsest tähtsamaks? Või tagab selle kultuuri populaarsuse ülemaailmseks
muutuv turg, sest teeb kättesaadavaks kaubad, mida inimesed tõepoolest tahavad? Kolmas
küsimus on populaarkultuuri ideoloogilises rollis: kas populaarkultuuri eesmärk on rahvast
õpetada, panna ta heaks kiitma ja omaks võtma ideesid ja väärtushinnanguid, mis tagavad
eesõigustatud seisus olijaile jätkuva ülemvõimu ning aitavad neil seega rahva üle valitseda?
Või on selle sisuks hoopis mäss ja vastuhakk kehtivale ühiskondlikule korrale?
Strinati juhib tähelepanu vajadusele teha vahet massikultuuril ja popkultuuril: “Kõige lihtsamalt
öeldes on massikultuur populaarkultuur, mida toodetakse masstootmise tööstusliku
tehnoloogia abil ning turustatakse kasumi saamiseks tarbijatest koosnevale masspublikule.
See on kommertskultuur, massturule tehtud masstoode. Selle kasvu tõttu jääb aina vähem
ruumi kultuurile, mis ei too raha sisse ning mida ei saa teha masstootena massturule, näiteks
kunst ja rahvakultuur” (Strinati 2001: 32). Samas teoses viitab Strinati ka asjaolule, et
erinevused popkultuuri ja kõrgkultuuri vahel ei ole tegelikult sugugi nii silmatorkavad või
staatilised kui sageli väidetakse: “On huvitav jälgida, kuidas populaarkultuuri ning kunsti või
massi-, kõrg- ja rahvakultuuri vahele tõmmatud piirjooned lakkamatult hägustuvad,
vaieldavaks muutuvad või liiguvad” (Strinati 2001: 79).
Niisiis – püüdes popkultuuri teoreetikute arvukate ja küllaltki vastuoluliste teooriate vahel
leida sobivat suunda, üritagem vastata küsimusele, kas džäss on popkultuur või mitte. Kõige
loogilisem tundub vaadelda neid sidemeid džässi ajaloolist arengut jälgides, sest tema mõjust
kultuurikeskkonnale saame rääkida alles eelmise sajandi kahekümnendatest aastatest alates
Ameerikas ja sama kümnendi lõpust Eestis.
Eeltoodud kolmest põhiküsimusest esimesele vastates on selge, et džässi teke Ameerikas ei
ole kindlasti kõrgkultuuri dikteeritud. Kõige enam tundub siin tegemist olevat “alt”, rahva
seast tuleva initsiatiiviga, sest enamik esimestest džässmuusikutest olid hariduseta iseõppijad.
Samas ei saa ka välistada kahe kihi vahelist mõju, sest kõik muusikainstrumendid ja koos
nendega ka mänguoskuslik teave olid siiki “ülaltpoolt”, klassikalisest ja puhkpillimuusikast
pärit.
1930. aastail tõusis džässi populaarsus tohutult nii Ameerikas (nn svingirevolutsioon) kui ka
Euroopas. Samal ajal toimus tehniline revolutsioon salvestamistehnika arengus ja heliplaaditööstuses,
mille tulemusena ilmusid heliplaadid seninägematutes tiraažides, muutudes niiviisi
“kaubana vormistatud kultuuriks”, kus tulususe kriteeriumid ähvardasid täiesti reaalselt saada
kunstnikutööst ja intellektuaalsest väljakutsest tähtsamaks. Asi läks isegi nii kaugele, et 1940.
aastate algul kuulutas Ameerika Muusikute Föderatsioon välja suure heliplaatide tootjate
vastu suunatud plaadistamisvastase streigi. 47 See oli loomulikult vesi nn elava muusika
esitajate veskile ja nagu eespool mainitud, on 1930. aastate teine pool läinud ajalukku svingi
ja suurte džässorkestrite kuldajastuna. Nõudlus nende “kauba” järele oli suur – esineti õhtust
47 Juunis 1941 alustati kapten Howard Bronsoni eestvõttel ja USA valitsuse toel nn V-Disc (V=Victory)
projektiga, mille eesmärgiks oli tõsta armee meeleolu. Kuna V-Disc egiidi all plaadistasid paljud kuulsad
solistid ja orkestrid (Frank Sinatra, Billie Holiday, Duke Ellingtoni orkester jne), oli projekt ülimenukas.
Selle raames plaadistatud muusikat levitati vaid USA armees, plaatide kommertsiaalne levik oli keelatud.
Projekti lõppedes 1949 korjati kõik plaadid ja matriitsid kokku ja hävitati (en.wikipedia.org/wiki/V-Disc.
22.11.2007).
33