tallinna ülikool humanitaarteaduste dissertatsioonid - E-Ait

muusikana, 14 kuna tema tekkimisel ja arengul on sellega palju sarnast. Kuidagi peame selle
nähtuse põhiolemuse lühidalt edasi andma ka käesolevas uurimuses, sest nagu ütleb austria
filosoof, näitleja, kirjanik ja teatrikriitik Egon Friedell (1878–1938): “Kõik klassifikatsioonid,
mida inimene kunagi on teinud, on sihilikud, kunstlikud ja valed. Aga samas on nad vajalikud
ja vältimatud, kuna vastavad meie mõtlemise sünnipärasele kalduvusele” (Berendt 1999: 11).
Käesolevas töös on käsitluse aluseks võetud tõdemus, et džäss on 20. sajandi algul euroopaliku
ja aafrikaliku muusikakultuuri segunemisel Ameerikas tekkinud improvisatsioonil
põhinev muusikaliik, millele on iseloomulik eriline rütmiline intensiivsus e. svingimine, omanäoline
kõlaesteetika ja stiilide rohkus. Selline määratlus on küll pisut üldsõnaline, kuid ei
tohiks samas millegi vastu eksida.
Oleme harjunud väitega, et džäss sündis New Orleansis. Väide on osalt õige, osalt vale: New
Orleans on küll linn, mis mängis džässi sünnis ilmselt suurimat rolli, kuid on vale, et ta oli
ainus 15 . Analoogne mängulaad oli samal ajal tekkinud ka St. Louis’is, Memphises, Dallases,
Kansas Citys ja teistes USA Lõuna ja Kesk-Lääne linnades, kus rahvuste ja diametraalselt
erinevate kultuuride segunemine toimus kõige intensiivsemalt. Suure sadamalinna ja transpordisõlmena
oli New Orleansi mõju suurim ja ilmselt seetõttu tunnemegi tekkinud mängustiili
new orleansi stiili nime all. Prantsuse-hispaania linnakultuur soosis kultuurivahetust – erinevalt
teistest Ameerika linnadest, kus valitsesid puritaanlus ja viktoriaanlikud tõekspidamised.
Koos olid ka kaks erinevat mustanahalist populatsiooni – kreoolid 16 ehk vabad neegrid ja nn
ameerika neegrid, kelle omavaheline vastuolu oli sageli suuremgi kui mustanahaliste ja valgete
vastolu. See vahe oli tunnetatav ka muusikas: kreoolid olid haritumad (oskasid nooti
lugeda), ameerika neegrid aga vitaalsemad ja spontaansemad. Sellele tõelisele rahvaste ja
kultuuride paabelile lisandus New Orleansi vilgas muusikaelu, mis võimaldas mustanahalistele
pideva kontakti nii Euroopa süva- kui levimuusika ja -muusikutega. Selline olukord oli
aga ülitähtis, andes võimaluse täiendada oma muusikaalast haridust ja pillimänguoskust – ei
maksa unustada, et valdav enamik kasutatavaid pille oli euroopalikku päritolu, seega nende
mänguoskused seal ka kõige paremini arenenud. Kõik need erinevad elemendid segunesid
nagu iseenesest Storyville’is, punaste laternate linnaosas, kus valitses eelarvamustevaba õhkkond.
New orleansi stiilile on iseloomulik nn “vaba kontrapunkt”, mida mängivad kolm
puhkpilli: kornet (või trompet), tromboon ja klarnet, millele lisandub rütmigrupp: bass (algselt
tuuba, susafon või mõni teine madal vaskpill), trummid, bandžo (või kitarr) ja vahel klaver.
Varase new orleansi rütm, rõhkudega 1. ja 3. löögil, on väga sarnane euroopa marsirütmiga.
Džässirütmikale iseloomulik 2. ja 4. löögi rõhutamisest tulenev “hõljuv” efekt puudub siin
täiesti.
Ka sõna jazz päritolu kohta on vägagi erinevaid arvamusi. Enim väidetakse siiski, et selle algvorm
oli hoopiski jass (ka jasm ja gism), mis pärineb neegrite slängist ja tähistab
(seksuaal)energiat (Porter 1992: 5). Erinevad on andmed ka selle sõna esmases kasutuselevõtus
muusikaliigi nimena, kuid Lewis Porter väidab, et juba 1913. aastal kasutas seda
sõna muusikalises seoses San Francisco Bulletin. L. Porteri andmetel kasutas sama ajaleht
veidi rohkem kui aasta pärast ka esimest korda sõnakuju jaz, tehes samas esmase katse defineerida
seda uut tüüpi muusikat. Esimene džässorkester, kes esines sarnase nime all, oli Rex
Harrise väitel 1915. aastal Chicagos tegutsenud Tom Browni Brown´s Dixieland Jass Band.
14 Refereering kuulsa kitarristi ja džässiteoreetiku Pat Metheney ettekandest IASJ nõupidamisel New Yorgis
11.01.2001 (IASJ Newsletter 2001, 28, 9–12). Sarnasele nähtusele, seoses küll eesti regilauluga, juhib
tähelepanu ka Jaan Ross (2007: 55).
15 W. C. Handy on öelnud, et muusika, mis kõlas 1905. aasta paiku Memphises, ei erinenud oluliselt New
Orleansi omast. “Enne 1917. aastat me ei teadnud, et ka New Orleansis mängiti seda muusikat. Iga
tsirkuseorkester mängis sedamoodi” (Berendt 1999: 21).
16 Selle nime all mõisteti neegrite ja prantsuse/hispaania päritolu elanikkonna järeltulijaid.
21