tallinna ülikool humanitaarteaduste dissertatsioonid - E-Ait

R. Tilgar ega K. Tuberik oma mälestustes). Küll võib siin olla põhjuseks improviseerimisvõimeliste
klarnetimängijate puudumine. 120
Võrreldes Tartu orkestrite pillide omavahelist suhet Tallinna samade näitajatega, torkab silma
viiuldajate vähesus saksofonistidega võrreldes (Tallinnas 86:83 viiulite kasuks, Tartus 20:12
saksofonide kasuks). Viiulimängijat ei olnud juba Poika koosseisus, BBB hilisem koosseis ja
Kaitseliidu orkester on aga juba tüüpilised väikesed bigbändid. Eeltoodud ülinappidest
andmetest repertuaari kohta ilmneb, et 1930. aastate teisel poolel kasutati juba praktiliselt
kõikjal välismaiseid trükitud seadeid (arranžeerijate puudus oli ju üldine), millele viitavad nii
Tilgar, Avarmaa kui Asper. Seega saab ka järeldada, et arengu üldsuund oli analoogne Tallinnaga,
s.t siirduti saksaliku tantsumuusika mõjusfäärist ameerika-inglise džässiliku stiili poole,
mis omakorda viitab tõenäosusele, et tantsumuusika üldpilt oli mõlemas linnas suhteliselt
sarnane.
3.4.2. Lõuna- ja Lääne-Eesti väikelinnade džässilike juhumänguorkestrite analüüs
Džässilikku tantsumuusikat mänginud või mängida üritanud tantsuorkestreid tekkis vaadeldaval
ajal mitmes Eesti linnas, eeskätt Lõuna- ja Lääne-Eestis – andmeid on õnnestunud leida
Pärnu, Valga, Viljandi ja Võru, aga ka väikestes maakeskustes tegutsenud ja end “jazzbandina”
määratlenud kollektiivide kohta (vt joonis 1). Kaardil toodud andmete alusel võime
väita, et Lõuna-Eesti oli kõige aktiivsem piirkond Eestis, kus džässiga tegeleti.
Joonis 1. Džässilike tantsuorkestrite levik
120 Seda arvamust toetab ka O. Avarmaa (kiri siinkirjutajale 2.12.2007).
63