tallinna ülikool humanitaarteaduste dissertatsioonid - E-Ait

puudumisega. Seda enam, et meil puudusid suured soliidsed tantsusaalid nagu USA-s või
Euroopa suurlinnades (näiteks 2000-kohaline Vinterpalatset Stockholmis) ja elukutselise
džässmuusiku töö eeldas igaõhtust suitsuses restoranis mängimist. Sellega kaasnevat kehvavõitu
mainet ei suutnud nende jaoks korvata isegi paremate orkestrite väga hea sissetulek. 218
Oli siiski neidki, kes tegeldes põhiliselt süvamuusikaga, jätkasid ka n-ö kergema poole peal –
Leo Tauts, Boris Kõrver, Jossif Šagal jt. Teadaolevaid andmeid vaadeldes torkab silma, et
suhteliselt parema muusikaharidusliku ettevalmistusega olid viiuli- ja klaverimängijad, kellest
enamikul oli vähemalt muusikaline algharidus, üsna mitmed aga õppisid konservatooriumis
või võtsid eratunde konservatooriumi professoritelt. Ainsate iseõppijatena tuntud muusikute
seas neil pillidel meenuvad viiuldajatest John Pori ja pianistidest hiljem Soomes ja Rootsis
tuntuks saanud Henno Tooming, kellest edaspidi pikemalt.
Haridustaseme järgi võttes keskmise kihi moodustasid puhkpillide mängijad, kelle seas oli nii
haritud muusikuid (Karl Kukk, Elmar Pert, Herbert Kulm) kui ka orkestrite kasvandikke ja
koolide puhkpilliorkestrites pillimängu õppinud noori muusikuid (Robert Tilgar, vennad
Juttused, Hendrik Juurikas, Heino Asper).
Erialaliselt kõige raskemas seisus olid trummimängijad – koos džässmuusikaga orkestritesse
ilmunud trummikomplektid olid nii suur uudis, et nendel mängimist polnud kelleltki õppida ja
nii olid meie esimeste džässbändide trummarid kõik iseõppijad. Huvitaval kombel ei ole
kusagil mainitud midagi akordionimängijate koolituse kohta, mis laseb arvata, et põhiosa sellest
langes eraõpetajate õlgadele. Kuna akordion oli eelmise sajandi 20.–30. aastatel, eriti
maarahva hulgas, üsnagi populaarne pill, oli kindlasti ka iseõppijate osatähtsus küllaltki suur.
Tekib küsimus, kas eelmainitud hilisemaid süvamuusikasuurusi on üldse mõtet ära märkida
džässialases uurimuses – oli ju nende osalemine ajutise iseloomuga ja enamik neist ei jõudnud
selles vallas ka eriti silmapaistvate tulemusteni. Tundub, et objektiivsuse huvides on see siiski
vajalik, sest nad tõid endaga kaasa hulga infot, huvitavaid ideid ja professionaalset suhtumist.
Samuti ei saa alahinnata nende osa teiste pillimeeste mänguoskuste arendamisel – haritud
muusiku kõrval mängimine sunnib ka teisi pingutama ja end arendama, samas on nendelt
võimalik saada ka professionaalset erialast teavet, mis aitab korvata puudulikku muusikaharidust.
Seega oli pilt meie džässmuusikute muusikahariduslikust tasemest üsnagi kirju. Samas ei saa
jätta märkimata džässi stimuleerivat osa noorte muusikahuviliste aktiviseerimisel: džäss tõi
palju noori muusika juurde, innustades neid ise musitseerima ja oma teadmisi ning pillimänguoskust
arendama, tõstes seega oluliselt meie üldist kultuuritaset.
5.2. LIIDRID
Sõna “liider” all mõistetakse nii vaimset juhti kui – näiteks spordis – ka “vedajat”, juhtpositsioonil
olijat, ingliskeelses muusikamaailmas orkestrijuhti (band leader) või sümfooniaorkestri
kontsertmeistrit. Seega, vahel ühendab see väljend kaht küllaltki erinevat tahku
inimloomuses – vaimset juhti ehk ideede generaatorit ja praktilist juhti ehk ideede realiseerijat.
Alahinnata ei saa liidri rolli üheski eluvaldkonnas ja on küsitav, kumb tahk
tähtsamaks osutub. Tõenäoliselt on see enamikul juhtudel sõltuv konkreetsest olukorrast.
218 Rahvalehe andmetel (“Takt ja trumm” 1926, 20.04) teenis The Murphy Band’i muusik 15 000 mk kuus,
K. Strobeli andmeil teenisid tema orkestri pillimehed 1931. aastal Dancing Palace Glorias 250–300 krooni
(tema ise 330) (Ojakäär 2000: 257, 314). Eriti hea oli teenistus kuurortlinnade orkestris, kus “mõni pillimees
teenis rohkem kui minister” (Ojakäär 2000: 254). Heale teenistusele (rohkem kui kaks keskmist palka) Tartu
BBB tantsuorkestris viitab ka G. Pedraudse (Ilus 1994: 263).
99