tallinna ülikool humanitaarteaduste dissertatsioonid - E-Ait

Orkestri liikmeskonnast ega mängutasemest ei ole midagi teada. Antud juhul ei saanud olla
tegemist eestlastest koosneva orkestriga, sest teadaolevalt esimene Punaarmee nimega seostatav
eestimaine džässorkester oli Punalipulise Balti Laevastiku Maja džässorkester, kuid see
asutati alles septembris 1940, kõnealune kontsert toimus aga juba 22. augustil. Samuti ei ole
Eestis tuntud orkestrit juhatanud dirigent B. Smid, seega siinse džässiga sel kollektiivil otsest
sidet ei olnud.
Viimane P. Veebeli džässikontsertidest toimuski juba okupeeritud Eestis 1940. aasta septembris,
olles seega esimene suurem eestlaste džässialane ettevõtmine nõukogude korra
tingimustes. Erinevalt varasematest Estonia saalis toimunud kontsertidest toimus see Mere
puiesteel kinos Ars (endine Grand Marina, praegu Vene kultuurikeskus). Sellest kontserdist
ei ole õnnestunud leida ühtegi kirjalikku jälge või fotot, G. Metssalu napid mälestused on üles
märkinud V. Ojakäär (2000: 336). Neist selgub vaid paar konkreetset nime – Uno Tambre
(kl), Uno Elts (k), Elmar Kruus (dr) – ja üldine määratlus “rohkesti varasemail kontsertidel
mänginuid”. Mainitakse, et osales Vladimir Sapožnin, kes steppis koos oma õe Valentinaga ja
esines ka viiulisolistina. G. Metssalule meenus veel, et mängiti esimeselgi Tallinnas toimunud
džässikontserdil kavas olnud parafraasi “Lapsepõlve kodu” (ibid). On üsna tõenäoline, et
selleks kontserdiks ei arranžeerinud Veebel palju uut repertuaari, kuna uus kord ei mõjunud
loomingulisele tegevusele just stimuleerivalt, mistõttu võib arvata, et esitati teisigi varasematel
kontsertidel kavas olnud lugusid.
4.2.1. Hans Speek ja Kuldne 7 kontserdilaval
Järgmistest džässikontsertidest rääkides tuleb juhtida tähelepanu juba uuele eredale tähele
eesti džässitaevas: klarnetist-saksofonist ja arranžeerija Hans Speek, esimesi tõelise rahvusvahelise
tunnustuseni jõudnud improvisaatoreid meie džässimaastikul. Koos tema nimega
tuleb kindlasti mainida ka lühikese ajaga parimaks tantsuorkestriks tõusnud Kuldset Seitset.
Kontserdid toimusid H. Speegi intsiatiivil 1941. aasta algul Estonia kontserdisaalis. Kokku
toimus neid Speegi andmetel kolm, tänu säilinud kavalehele on teada neist ühe täpne kuupäev
– 12.02.1941 (Ojakäär 2003: 110–111). Speegi arvates toimus 12. veebruaril teine kontsert. 201
Orkester oli komplekteeritud Kuldse 7 baasil, pillirühmasid veidi täiendades, ja nii vastas see
korraliku bigbändi nõuetele: 4 saksofoni (kui vaja, mängis H. Speek ise kas klarneti või
saksofoniga 5. häält või soleeris), 3 trompetit, 3 trombooni, klaver, kontrabass, trummid ja
kitarr. Kontserdist on H. Speegil säilinud ka foto (56).
Võrreldes selle kontserdi kava (vt lisa 7) varem toimunud P. Veebeli džässikontsertide kavadega,
on areng silmanähtav. Kui Veebeli esimestes kavades oli ka teoseid, mis päris hästi
džässi määratluse alla ei mahtunud, siis Speegi kontserdi kava on džäss ilma mingite mööndusteta.
Kuigi ka siin on selliseid esimesel pilgul džässiga mitteseostuvaid palu nagu Rimski-
Korsakovi “India külalise laul”, Blanteri “Katjuša” ja Itaalia rahvalaul “Funiculi, Funicula”,
ei tähenda see tegelikult midagi, sest nendest olid V. Ojakääru sõnutsi, kes ise sellel kontserdil
viibis, tehtud head svingstiilis arranžeeringud (Ojakäär 2003: 109–114). See kehtib eriti “India
külalise laulu” kohta, mis esitati Tommy Dorsey orkestri kuulsaks saanud seades. Nagu V.
Ojakäär samas mainib, olid ka teised palad orkestreeritud ja esitatud väga heas svingstiilis. Ka on
täiesti loomulik, et selle kontserdi tase oli oluliselt kõrgem – H. Speek sai kasutada juba aastaid
kokkumänginud ja teadlikult oma koosmängu lihvinud Kuldset Seitset, mitte nn üheprojektiorkestrit
nagu P. Veebel. Vahepealse 5 aasta jooksul oli Eestimaale jõudnud ka hulk uut
džässialast teavet, tänu millele oli pillimeeste mängutase juba märgatavalt tõusnud.
201 Telefoniintervjuu siinkirjutajale 5.06.2007.
91