tallinna ülikool humanitaarteaduste dissertatsioonid - E-Ait

ja Robert Goffinist alates. 5 Käesolevas uurimuses ongi džässi kui kultuurinähtuse üldisema
käsitluse ja varasema arengu küsimustes toetutud põhiliselt esimese valdkonna uurimustele
kui ilmselt kõige usaldusväärsematele allikatele (Feather 1960; Porter 1992; Gabbard 1995;
Berendt 1999; Strinati 2001).
Teise valdkonna vastu on suuremat huvi üles näidanud just väiksemate rahvuste, näiteks
Soome (Jalkanen 1989; Haavisto 2000) ja Rootsi (Bruér 1998) esindajad. Rootsi Džässiföderatsiooni
egiidi all tegutseb ka rootsi džässiajaloo komisjon.
Eesti džässi ajalugu on eeltoodud ajaloolistel põhjustel küllaltki napilt uuritud, akadeemilisi
uurimusi pole ühtegi. Esimese teadaoleva töö (“Kergest muusikast Eestis”), kus käsitleti ka
meie džässi ajalugu, kirjutas 1958. aastal Uno Loop Tallinna Muusikakooli diplomitööna.
Nagu ta intervjuus siinkirjutajale rääkis, 6 oli tal teemast tingituna tuntavaid raskusi töö
kaitsmisel. Käesolevaks ajaks ei ole sellest tööst säilinud ühtki eksemplari.
V. Ojakääru 1966. aastal ilmunud “Džässmuusika” andis küll esimese eestikeelse džässi
ajalugu käsitleva raamatuna tänuväärse ülevaate kogu selle muusikažanri senisest arengust
(loomulikult läbi nõukoguliku prisma), kuid eesti džässile oli seal pühendatud vähem kui kaks
lehekülge. Järgmiseks katseks seda temaatikat käsitleda on Jüri Maimiku 1969. aastal kirjutatud
Tallinna Riikliku Konservatooriumi diplomitöö “Tallinna estraadiorkestritest minevikus
ja tänapäeval”. Nii U. Loobi kui J. Maimiku tööde puhul tuleb arvestada kõigepealt diplomitööde
piiratud mahu ja uurija väheste kogemustega, aga eelkõige siiski kirjutamise ajaga –
nagu näha, ei ole kummaski töös peetud võimalikuks kasutada sõna “džäss” 7 . Kolmas
teadaolev ja otseselt džässiteemaline töö on Aadu Mutsu 1991. aastal ajakirjas Kultuur ja Elu
läbi kuue numbri (5–10) ilmunud ajakirjanduslikuks kohendatud kroonikalaadne uurimus
“Happy Days are Here Again”, mille pealkiri on autoril valitud kindla tagamõttega mitmetähenduslik,
viidates formaalselt küll ühele tolle ajastu populaarsetest tantsulugudest (Milton
Ager, “Happy Days are Here Again”), kuid juhtides tähelepanu ka asjaolule, et nõukogude
aeg oli meid õpetanud ridade vahelt varjatud tähendusi otsima. Antud juhul ilmselt lootust nii
rahvale kui džässile saabuvast uuest, vaba ja loomulikku arengut võimaldavast ajastust.
1984. aastal ilmus Anne Ermi kirjutatud lühikroonika vormis “Polkast rokini” (kordustrükk
“Polkast rokini 2” 1989), mis vastab täiesti oma pealkirjale, käsitledes lühidalt kõiki tuntumaid
1980. aastatel tegutsenud leviansambleid. Paaril leheküljel on ka väga üldist teavet
seoses meie tolle aja džässmuusikutega, kordustrüki sissejuhatuses käsitletakse lühidalt ja
väga pealiskaudselt sõjaeelset aega. Siin esineb mitmeid ebatäpsusi nimede kirjutamisel.
1999. aastal ilmus eesti keeles Joosep Sanga tõlkes Joachim E. Berendti ja Günther Huesmanni
“Jazziraamat” – üks Euroopas tunnustatumaid džässi ajaloolisi käsitlusi, mis paistab
silma oma erapooletusega protsesside jälgimisel vastupidi enamiku USA uurimuste ameerikakesksusele.
Eesti keeles on ilmunud veel V. Ojakääru eesti levimuusika ajalugu käsitlevad
kroonikalaadsed “Vaibunud viiside kaja” (2000) ja “Omad viisid võõras väes” (2003). Need
raamatud on ulatusliku kogumistöö tulemus, sisaldades suurel hulgal süstematiseeritud faktilist
materjali meie 20. sajandi esimese poole levimuusika ajaloo kohta. Olles keskendunud
kogu eesti levimuusika ajaloo talletamisele, leidub siin ka hulgaliselt nimesid ja andmeid, mis
aitavad tuvastada džässi arengu seisukohalt vajalikke sündmusi ja isikuid. Siiski on V. Oja-
5 Ernest Ansermet (1883–1969), kuulus Šveitsi dirigent ja helilooja, avaldas 1919 esimese arvestatava artikli
džässmuusikast (Kernfeld 2002 II: 50); Robert Goffin (1898–1984), Belgia muusik, kriitik, poeet, jurist,
avaldas esimese džässiraamatu; 1922–23 juhtis Brüsseli Ülikooli tudengite džässbändi Doctor’s Mysterious
Six. (Kernfeld 2002 II: 50).
6 Intervjuu siinkirjutajale 8.02.2005.
7 Terminid “estraadimuusika” ja “estraadiorkester” tulid Eestis kasutusele nõukogude perioodil ja nagu
U. Loop vestluses siinkirjutajaga mainis, nõuti nende terminite kasutamist ka uurimustes.
13