tallinna ülikool humanitaarteaduste dissertatsioonid - E-Ait

6. DŽÄSSIKRIITIKAST JA ÜHISKONNA HOIAKUTEST
6.1. KODUMAAL
Peab tõdema, et nii muusikute kui publiku poolt aktsepteeritavat, tõsiseltvõetavat ja regulaarselt
toimivat džässikriitikat ei ole Eestis kunagi olnud ega ole praegusekski veel
tekkinud 252 . Seda vähem on loota asjalikke ja tõepäraseid kirjutisi 1920.–1930. aastatest, mil
džässi kui tantsumuusikat ei peetud vajalikuks arvustada. Üksikuid selleteemalisi artikleid
aeg-ajalt erinevates väljaannetes siiski ilmus, kuid kahjuks torkab neis mõnigi kord silma
kirjutaja ilmne asjatundmatus, mis viitab sellele, et kirjutajateks on muusikalise erihariduseta
ajakirjanikud või siis professionaalsed muusikakriitikud, kes džässi ei tunne ja suhtuvad sellesse
valdavalt tõrjuvalt. Kasutatakse oskamatult kusagilt kättejuhtunud võõrast materjali, vahel
ka muusikutega tehtud intervjuusid, ja nii on need kirjutised sageli üsna reklaamimaigulised.
Ühtlasi kajastub kirjutistes tihti ka toonase kriitika üleolev suhtumine sellesse žanrisse.
Vaadeldavast ajast ei ole õnnestunud leida ühtki eesti autori kirjutatud sügavamat käsitlust
džässist kui nähtusest ja tema kohast kultuuris. 253 Küll aga võiks tähelepanu juhtida ühele
tõlgitud esseelaadsele artiklile, kus kõnesolevaid küsimusi asjalikult arutatakse. Nimelt
avaldati 1932. aastal Päevalehe lisas “Kunst ja Kirjandus” saksa muusikalehest Melos tõlgitud
Hans Gutmanni artikkel “Kerge muusika” (Gutmann 1932: 161, 162), kus käsitletakse džässi
ja popkultuuri suhet 1930. aastate alul ja nn “kerge muusika” osa muusikakultuuris Beethovenist
alates. Tundub, et meie tolle aja ajakirjanduses nii erandliku sügavalt analüütilise artikli
avaldamise tingis vajadus veidi korrastada tormiliselt areneva tantsumuusika vahekordi
ülejäänud muusikamaastikuga. Gutmann hoiatab kogu “kergema” muusika valikuta halvustamise
eest, juhtides tähelepanu seigale, et sellisel muusikal on tähtis funktsioon filosoofia ja
metafüüsikaga ülekuhjatud süvamuusika tasakaalustajana. Nagu Gutmann ütleb: “/.../ on juba
jõutud arusaamisele, kui mõttetu oli tahta kogu seda muusikaliiki helikunstist välja heita. /.../
Paljud heliloojad tegid sellest oma järeldused, mida aastate möödumisel võime tagant järele
muusika labastamise asemel vaadelda kui helikunsti rikastamist”. Arutluse lõpetab ta olulise
järeldusega: “Kerge muusika – temast üht peatükki kuulda ja mõista, tähendab tunda, kui
raskekaalulised võivad olla kergedki asjad.” Artikli viimane lause aga on aktuaalne tänapäevalgi:
“Targalt juhtivale kasvatusteadusele, mõistlikule ringhäälingupoliitikale, lavadirektoritele
ja filmitootlejatele pole jäetud väike osa vastutusest, kas kerge muusika kujuneb
hädavajalikuks, rõõmustavaks ja ergutavaks täienduseks meie kunsti tervikus, või /.../
degenereerub kultuuri hävitavaks katkuks”. Kahjuks ei tekitanud see artikkel meie ajakirjanduses
mingisugustki diskussiooni.
Kuna enamikust teadaolevatest ajakirjanduses ilmunud džässiteemalistest artiklitest on
käesolevas töös juba korduvalt juttu olnud, neil siin pikemalt ei peatuta. Konstateerigem vaid,
et suurem osa neist olid valdavalt informatiivse sisuga džässi või uusi džässilikke tantse
tutvustavad üllitised, kus vaid mõnel juhul oli paar üldist lauset meie džässi või orkestrite
taseme kohta. Nagu mainitud, torkab neis vähesteski, iseäranis eestikeelses pressis ilmunud
252 Ka tänapäeval aeg-ajalt ilmuvate arvustuste puhul torkab nii mõnigi kord silma, et kirjutaja (tavaliselt antud
lehe kultuuritoimetaja) peab kinni printsiibist: “Andis jumal ameti, küll annab kompetentsi ka!” Juba B. Nettl
mainib, et teisest muusikaliigist kirjutamiseks peaks kõigepealt omandama bimusikaalsuse ehk muusikalise
kakskeelsuse, s.t kirjutatavat põhjalikult tundma õppima (Nettl 1964: 10–11). Samas leidub neis kirjutistes
siiski kohati olulist faktilist materjali (nimed, kuupäevad, fotod), mis on usaldusväärne, aidates tuvastada
toimunud sündmusi ja neis osalejaid.
253 Ainus leida õnnestunud sellesuunaline artikkel, V.L.-i (arvatavalt Voldemar Leemets) “Mõtteid ajaviitemuusika
korraldamisest” (Muusikaleht 1937, 5/6: 131–132), käsitleb siiski vaid ajaviitemuusikat, artiklis ei
kirjutata midagi džässist või tantsumuusikast.
111