tallinna ülikool humanitaarteaduste dissertatsioonid - E-Ait

orkestrid seadete hankimise küsimuse lahendasid, pole teada. Ei ole võimatu, et Compe ja
Paalse lubasid mõnel kasutada omi vanu “äramängitud” seadeid, mida nad ise enam ei vajanud,
kuid konkreetseid andmeid selle kohta pole.
Olukord muutus kergemaks 1930. aastate algul, kui hakkas toimima välismaistelt kirjastustelt
seadete tellimise süsteem, mille aktiivse kasutajana on teada Tallinna tolle kümnendi parim
tantsuorkester Red Hot Ramblers, kes oli võtnud selge suuna Bert Ambrose’i orkestri stiilile.
Seoses arranžeerijate nappusega võib järeldada, et sarnaste tüüpkoosseisudega bändid mängisid
ka suhteliselt sarnast repertuaari – kirjastuste pakutav valik (Mutsu 1991: 18) oli ühesugune
kõigi jaoks ja publiku lemmiklood suures osas samad. Seega oli põhiküsimus bändijuhi
operatiivsuses ja muusikute õppimiskiiruses. Siit tuleneb loogiline järeldus – sama suundumusega
võis olla teisigi orkestreid, kuid Red Hot Ramblers oli esimene ja parim neist,
mistõttu on see informatsioon just seoses nendega meieni jõudnud.
Repertuaari pilt hakkas mitmekesisemaks muutuma 1930. aastate teisel poolel, kui kasvas
peale uus põlvkond arranžeerimisvõimelisi džässmuusikuid, nagu Priit Veebel, Hans Speek,
Boris Kõrver jt.
Võrdlusena 1920. aastatele vaadakem meie džässorkestrite repertuaari 1930. aastate lõpul ehk
siis kümmekond aastat hiljem. A. Mutsu (1991, 9: 70) andmeil olid enammängitavad: “Close
your eyes”, “Night and day”, “June in January”, “Moonlight and shadows”, “My sympathy”,
“Smoke gets in your eyes”, “Alexander’s ragtime band”, “Body and soul”, “All of me”,
“Stormy weather”, “Caravan”, “Sweet and lovely” jt. Seoses helifilmi tulekuga muutus ülipopulaarseks
F. Churchilli “One day my prince will come”, svingseades said uuesti tuntuks
mitmed džässi algaastate lood: S. Brooksi “Some of these days” (1910), I. Berlini
“Alexander’s ragtime band” (1911). Kõik see on üsnagi svingilik repertuaar, millest enamik
jäi sageli mängitavaks järgnevatel aastakümnetelgi. Samas on toodud repertuaari raske siduda
konkreetse orkestriga. Mida üks või teine mängis, selle kohta on andmeid äärmiselt vähe.
Üht-teist on siiski õnnestunud leida. Näiteks on teada, et Kuldne 7 täiendas 1939. aastal tänu
õnnelikule juhusele oma niigi juba svingile orienteeritud repertuaari kolme Count Basie’
(“Jumping at the Woodside”, “One o’clock jump”, “Sent for you yesterday”) ja nelja Artie
Shaw’ (“Begin the beguine”, “What is this called love”, “Jungle drums”, “I cover the
waterfront”) originaalseadega, V. Ojakääru noodikogus on säilinud 7 nooti Longhairs’i
noodimapist: B. Carteri “Nightfall”, V. Knighti & B. Greeni “Tom-Tom the Piper’s Son”,
C. Basie’ “Sent for You Yesterday”, N. H. Browni “Pagan Love Song”, C. Gray “Bye-Bye
Blues”, P. Maresi & L. Rapollo “Farewell Blues”, C. Williamsi “Echoes of the Jungle”
(Ojakäär 2003: 123).
Võrreldes kahe kümnendi repertuaari, on märgata nii üldpildi tuntavat mitmekesistumist kui
ka nihet ameerikaliku muusika osa suurenemisele ja saksa päritolu muusika vähenemisele
mängitavate palade nimistus. Kuigi saksa muusika, eriti filmimuusika, ei kadunud 1930. aastatel
kuhugi, oli tema osa oluliselt väiksem, ja nagu tol ajal tegutsenud H. Speek intervjuus 86
siinkirjutajale mainis, tehti mõnigi kord populaarsest saksa meloodiast korralik svingistiilis
arranžeering, mis saksalikus stiilis tantsumuusika osa veelgi vähendas. Kümne aasta jooksul
oli peale kasvanud ka uus noorte andekate improviseerimis- ja arranžeerimisvõimeliste
muusikute põlvkond, mis muutis üldpildi oluliselt huvitavamaks ja mitmekesisemaks.
Tantsumuusika üldpildis lisandus toodud kollektiividele veel hulk meeleolumuusika ansambleid
ja rahvalikumat tantsumuusikat mängivaid orkestreid. Viimaste kohta ei ole küll midagi
täpsemat teada. Džässorkestritega suutiski edukalt võistelda vaid J. Pori orkester (vt foto 26),
mis pillide koosseisult ja seega ka kõlapildilt oli üsnagi džässorkestriga sarnane. Põhiline
86 Intervjuu 17.05.2006 Stockholmis.
51